Nimekirjas ei olnud, aga ikkagi viidi ära

Tollal kuueaastasena ei saanud paljudest asjadest aru, aga selge oli, et toimub midagi kohu­tavat, mida ei olnud võimalik peatada.

Kui Eesti iseseisvus, otsisin ma selle külanõukogu esinaise üles, kes 1949. aasta kevadel meie pere üles andis. Naine elas Põltsamaa kandis. Küsisin: “Kas mind tunned? Mina olen Eino Kaasik.” Naine läks näost valgeks, vajus vastu seina.