Tööjõukriis Lääne-Virumaa laudas: uus töötaja on teisel päeval juba purjus ja kolmandal lõhub traktorit

Aastaid tagasi 300 lüpsilehmaga majandanud OÜ Sarapiku Piim omanik Anne Kullamägi Kadrina vallast tõmbab piimatootmisele kriipsu peale, müües kogu lauda loomadest tühjaks. Tema sõnul ühtegi mõistlikku inimest enam lauta tööle ei saa.

“Paljudele tuleb üllatusena, et tahan piimakarjaga lõpetada. Aga mul ei ole töölisi kusagilt võtta – joodikutega ei ole võimalik tööd teha ja teine osa inimesi, kel pangaarved on võlgade tõttu arestitud, tahavad ainult mustalt tööd teha. Lõpuks ütles tervis ka üles, operatsioonijärgselt on väga raske laudas lüpsta,” rääkis Anne Kullamägi, kes on Lääne-Virumaal tuntud põllumajandustootja.

Hiilgeaegadel oli Sarapiku Pii­ma osaühingu lautades 340-pealine kari aastalüpsiga üle 9600 kg lehma kohta. 2007. aastaks kerkis vanade majandilautade kõrvale nüüdisaegne lauda­hoone noorkarjale.

Toona olid perenaisel suurejoonelised plaanid: ehitada Vaiatu külla kahekorruseline farm lüpsirobotitega. Paraku pole see plaan teostunud. Ka on osa maid nüüdseks rendile antud ja viljakasvatusega enam ei tegeleta.

Anne Kullamägi selgitas, et tasapisi on ta oma karja vähendanud juba pikemat aega. Kuna OÜ Sarapiku Piim on E-Piima liige, siis müüdi lehmi ja vasikaid elusloomadeks E-Piima kaudu. Osa loomi saadeti ka Oleg Grossi lihakarni. Nüüd pani Kullamägi müüki 70 lehma ja on saanud juba mitu pakkumist.

“Mul on uus laut küll ja tahtsin seda kaasajastada, aga enam ei suuda, sest käsi ja jalg on mul opereeritud,” rääkis naine.

Lehmalüps ühe käe ja põlvega

Sarapiku Piima perenaine kirjeldas, kuidas ta kukkus libedal laudapõrandal, misjärel parem käsi murdus mitmest kohast. Kätt opereeriti Tartu ülikooli kliinikumis ja see ühendati traatidega, nii et algul sai vaid kahe sõrmega tööd teha.

“Mul töötas ainult kaks sõrme, nii pidin ainult põlvega ja ühe käega lehmi lüpsma,” kirjeldas Anne Kullamägi. Siis aga juhtus laudas uus õnnetus – lehm lõi perenaisel põlve katki. Ta kirjeldas, kuidas jalg läks seepeale üleni lillaks. Perearst soovitas määrida ja kinni siduda. Nii ta siis lonkaski mitu kuud.

“Võtsin postist kinni ja lüpsin lehmi.” Lõpuks ei suutnud naine enam kummardadagi ja elukaaslane viis ta Tallinna erakorralise meditsiini osakonda (EMO).

“EMOs saadeti kohe operatsioonilauale. Menisk oli seest puruks läinud, mädanes. Kõhred, luuotsad olid mädanenud, ja perearst ütleb, et määrige,” kritiseeris Anne Kullamägi. Lisades, et kui ta poleks viimasel hetkel EMOsse jõudnud, oleks praegu ühest jalast ilma olnud, sest perearst ei saatnud teda mitte ühelegi uuringule.

Ilmselge, kui tuline vajadus oli sel perel töökäte järele laudas. Eriti siis, kui perenaine oli haiglates.

Ainult joodikud ja võlgnikud

“Panen töökuulutuse lehte, aga tulevad ainult joodikud,” ahastas perenaine, kes mingil juhul oma loomi hooletute inimeste kätte ei taha usaldada. Sest mida sa teed sellisega, kes esimesel päeval on kaine, teisel päeval juua täis, kolmandal päeval lõhub juba traktorit ning siis on kaks nädalat kadunud.

“Siit laudast on palju inimesi läbi käinud, mitte keegi pole pidama jäänud,” kirjeldas ka perepoeg Leino Kullamägi, kelle õlul on praegu Sarapiku Piimas koos karjak Üllar Kudrega kogu laudamajandus: nad puhastavad vahekäikusid, lükkavad sõnniku välja, sööda ette, ühesõnaga teevad kõik tarviliku. Firma tegevuse jätkamiseks oleks hädasti karjakuid ja lüpsjaid juurde vaja. Aga kuna töökäsi pole, ongi loomapidamine läbi.

“Eestis ongi kujunenud nii, et lauta tööle pakuvad end veel vaid joodikud või need, kes tahavad mustalt tööd teha, sest kohtutäiturid on arved arestinud,” on Sarapiku Piima omanik kibestunud.

Tema elukaaslane Urmas Riik kirjeldas kohalikku tööjõuturgu Lääne-Virumaal aga nii: nad tulevad, kilekott näpus, ja kohe nõuavad midagi. Neile antakse tasuta maja, kus elada, renti ei küsita, ainult elektri eest maksavad. Aga uued töötajad ainult joovad, kui saavad, ei tule tööle, esimene asi on pudel.

“Olen nad mitu korda majast välja tõstnud, sest seal ainult juuakse. Siis nad kolivad öösel välja ja viivad mööbli ka kaasa. Aga siia tulid ainult kilekottidega,” kurtis Riik.

Sarapiku Piimas algab tööpäev laudas kell 5.15 ja lõpeb kell 11 õhtul. Vahepeal on lõunane une- ja puhkeaeg, sest öösel saab magada vaid neli tundi.

Piimakari on praegu firma vanas laudahoones lõaspidamisel ja torusselüpsil. Karjas on nii mustakirjut kui ka punast tõugu loomi. Hoolsa perenaise käe all on loomad prisked ja heas toitumuses. Huvilisi loomade ostuks on kogunenud juba üksjagu.

Aga kui loomad on müüdud, mis edasi?

“Siis hakkame kasvatama vist ainult lihaveiseid,” ütles Urmas Riik.

“Ma tõesti ei tea, mu tervis on üsna läbi, et ütlen ausalt – ei tea,” oli Anne Kullamägi nõutu.

KOMMENTAAR

INDREK KLAMMER, OÜ Voore Farmi juhataja

Tõsine ja tubli tegija

Anne Kullamägi on väga tõsine ja tubli tegija põllumajanduses, tõeline loomakasvataja, kes korraldas oma ettevõtmistes alati kõike ise ja oli elu keskel. Ta on eluaeg võidelnud oma piimakarjakasvatuse eest. Ta on kurtnud ka personaliprobleeme, kahjuks tema viimase aja tegemisi ei tea, olen kuulnud, et Kullamägi tõmbab oma tegemistega koomale.

Tööjõupuudus on Lääne-Virumaa põllumajanduses probleemiks tõesti, ka meil on praegu paar töötajat puudu. Voore Farmi on vaja söötjat ja hooldetehnikut. Paraku kipuvad juhutöötajad rändama, tulevad ja lähevad kilekottidega, töötavad ainult esimese palgani ja siis kaovad. Nende suur probleem on selles, et neil on võlad, mis on tekkinud trahvide ja kiirlaenudega, siis püütakse palka varjata. Varem ei võtnud kohtutäitur esimeselt palgalt laenu maha, nüüd nad töötavad vist operatiivsemalt.

Mitmedki omaaegsed suurfarmid ei suuda enam konkurentsis püsida. Sisen­dite hinnad on meeletult tõusnud, söödad kallimad ja palgasurve tugev, nii et ka selle piimahinnaga on keeruline majandada.