Paeluv paeltikand
Paeltikand on väga vana tikkimismeetod. Alguse sai see XVII sajandil Prantsusmaal, kus oli ennekõike rikaste inimeste pärusmaa. Õukonnadaamid kaunistasid sellega kleite, keepe või hommikumantleid. Isegi diivanipatjadelt võis seda leida.
Paeltikandi valmistamiseks kasutatakse eri toonides paela, nendest moodustatakse enamasti lillemotiive, mille kaunistamiseks võib omakorda kasutada pärleid, kuld- või hõbeniite. Paelte vahekohti võib täita ka teiste pistetega, olgu need siis aed-, põim- või võrkpisted.
Tikkimiseks on kõige paremad siidpaelad, aga kuna need on ka küllaltki kulukad, tasub esmalt katsetada teistest materjalidest paeltega, nagu näiteks organza, satään või šifoon.
Enamasti kasutatakse kitsaid paelu laiusega 2–13 mm. Kangas, millele tikkida, peab olema piisavalt hõre, et nõel sellest läbi mahuks. Eelistatuim materjal on linane, seda võib enne tikkima asumist ka õrnalt värvidega toonida, nii jääb valmis töö veelgi kaunim.
Enne tikkima asumist tuleb kangas kindlasti läbi pesta, et veenduda, ega kangas värvi anna. Selle töö juures vajate suure silmaga nõela, sest pael peab nõelasilmast läbi mahtuma ja ka nõel omakorda tegema kangasse augu, kust pael läbi mahuks.
Kes soovib paeltikandi kohta rohkem lugeda, võib raamatukogust laenutada raamatu “Paeltikandi piibel” või sisestada internetiotsingusse inglise keeles märksõnad ribbon embroidery – selle abil leiab nii tikandinäidiseid kui ka õppevideoid.
