Kas “Kalevipojast” saaks teha uue “Troonide mängu?”
Ütlen kohe ära, et telesarja “Troonide mäng” lõpu ja isegi viimase hooaja arvustust siit ei tule, ma pole neid veel näinud. Mul jäi vaatamine kunagi pooleli viienda hooaja kandis, ja kuigi plaanin ühel hetkel jätkata, oleks selleks vaja regulaarset vaba ajaressurssi ning võimalust oma tähelepanu seriaalile koondada. Lähemate kuude jooksul seda võimalust kindlasti ei tule.
Olen lugenud seevastu läbi mõned enam-vähem spoilerivabad lõpuosade arvustused ning uudislugusid, kus “Troonide mängu” aluseks oleva raamatusarja “Jää ja tule laul” autor George R. R. Martin annab märku sellest, et kaks veel ilmumata raamatut (lisaks viiele, mis olemas), ei pruugi täpselt järgida televisioonis näidatut. Igal juhul saavad need olema palju põhjalikumad ja detailirikkamad, kui loetud tundide sisse pigistatud telesari saab seda olla.
Eepiline fantaasialugu
Martini raamatusarja suur puudus ongi, et see pole veel lõpuni ilmunud. Viies osa tuli välja 2011. aastal ja kuuenda kindlat ilmumisaega pole veel avaldatud. Aga tegu on kahtlemata juba olemasolevagi põhjal väärt kraamiga, sügava ja laiahaardelise eepilise fantaasialooga, kus tegelased ei ole mitte kriipsujuku moodi, vaid panevad kaasa elama ja arenevad loo vältel.
Ilma raamatuta poleks mingit kaheksa hooaega kestvat HBO telesarja kunagi olnud. Kuid võib ka öelda, et miljonitele vaatajatele andis teleekraan pildi, kuidas raamatust tuttavad nimed välja näevad, mis neil seljas on ja kuidas kõlab nende hääl. Ilmselgelt on võimatu tulevikus ette kujutada, et “lohede ema” Daenerys Targaryen oleks keegi muu kui blond Emilia Clarke, või et teine põhitegelane, kääbus Tyrion Lannister ei ole rohmaka näo ja lokkis peaga Peter Dinklage. Nende poolt ekraanile manatud kujud on saanud võõrandamatuks osaks “Troonide mängu” loost ja George R. R. Martini kirja pandud saagast.
Meie põlve muinaslugu
Tänapäeval on igal põlvkonnal õnn omada omi muinasjutte. Päris väikestele meeldivad arvutiga loodud Disney-printsessid ning “Maša ja karu”. Teismelisi koolitüdrukuid on võlunud “Harry Potteri” raamatud ja filmid. “Troonide mäng” on seevastu täiskasvanute muinasjutt, millest on võimalik leida mõnigi iva ja elutarkus, milles leidub erinevaid kihte ja teemaarendusi, aga teisalt võib kõige selle peale mitte kuigipalju mõelda ja nautida lihtsalt vägevaid visuaale, ilupilte, või siis kes soovib, küllaltki rohket seksi ja vägivalda. See on osa põnevusest, et iial ei või ette teada, kas su lemmiktegelane on järjekordse seriaali osa lõpuks veel elavate kirjas või sai õnnetul ning karmil kombel otsa. Aga võib-olla ronis ta hoopis teda tabanud hädadest mudase, räpase ja kolki saanuna välja ning asus taas kord ihaldatud Raudtrooni ja võimu suunas teele.
Igal põlvkonnal on ka lugusid, mis kujunevad hiljem klassikaks ja millest saab osa nii-öelda kohustuslikust valikust, mida tundmata on raske end kultuurseks inimeseks pidada. Muinasjuttude valdkonnas oli eelmisel sajandil selleks kahtlemata J. R. R. Tolkieni “Sõrmuste isand” ühes eellooga “Kääbik”, aga filmilinale see triloogia ei jõudnudki korralikult enne, kui selle sajandi algul. Tehnika võimalused on nüüdisajal sellised, et põhimõtteliselt saab ükskõik kui keeruka eepilise loo manada filmilindile usutavalt – oleks vaid eelarvet ja kujutlusvõimet piisavalt. Võib vabalt juhtuda, et “Troonide mängust” kujuneb pikaks ajaks tänapäeva süngete muinasjuttude klassika, kuigi pretendente sellele kohale on teisigi.
Korralik, läbimõeldud ja tugeva kirjandusliku põhjaga teleseriaal on tänapäeva maailmas üks mõjuvamaid meediaformaate üldse. Seriaal on tihtilugu suuremate võimalustega kui üks-kaks filmi, kui raamat või teatrietendus. Telesarjas saab ühendada kirjanduse, disaini, näitlemise, muusika ja naelutada inimese oma loomingut jälgima aastakümneks. Tõsi küll, on ka päris tavaline, et seriaal ei pea nii pikka tsüklit vastu ja laguneb pärast mõnd eduaastat koost. Reeglina on parimad hooajad kolmas-neljas, mil hoog on sisse saadud ning ideed pole veel otsas. Kui öeldakse, et “Troonide mängu” viimane hooaeg muutus jamaks ja see osutubki tõeks, siis pole see kuigi erandlik.
Mida nüüd filmida?
See paneb ka mõtlema, millisest teosest saaks nüüd veel ühe võrreldava mastaabiga teleseriaali, olgu HBOs või mujal. Mõned asjad tulevad kohe pähe. Roger Zelazny “Amberi kroonikad” on eepilisuselt üpris võrreldav, kuigi mitte päris nii laiahaardeline. Ulme poole pealt tahaks väga näha, kuidas manatakse värvilistele ekraanidele kadunud Iain M. Banksi “Kultuuri” raamatute seeriat. Üht tulevast seriaali tasub kindlasti juba oodata, see on Poola autori Andrzej Sapkowski “Nõiduri” raamatute põhjal Netflixis valmiv ekraniseering.
Marveli stuudio on näidanud, et isegi suhteliselt üheülbalistest koomiksilugudest on võimalik teha täiesti vaadatavad ja sisukad filmilood, kuigi viimane neist – “Tasujad” – kannatas tugevalt selle käes, et nõudis arusaamiseks kõigi eelmiste filmide head tundmist.
Pealkirjas intriigi tekitamiseks esitatud küsimusele vastaksin aga pigem eitavalt. “Kalevipojast” saaks kogu tänapäevase digiarsenali rakendamisel kindlasti mõned vägevad ekraanivisuaalid, aga hulk aastaid kestvat teleseriaali Eesti rahvuseepos sisult välja ei kannaks. Aga ega ta olegi selle jaoks mõeldud.
