Minu sõber Jüri Aarma ja mõnda vahvat meie elus

Meie ühised lehelood Jüriga hakkasid tegemise käigus teinekord elama omaette elu, meenutab koos hiljuti traagiliselt hukkunud Jüri Aarmaga hulga intervjuusid teinud Bianca Mikovitš.

Vahel temaga intervjuult tulles mõtlesin endamisi: mis see nüüd siis õigupoolest oli? Olgu mõned kaadritagused, kuid Jürile iseloomulikud seigad nüüd lugejaga jagatud.Aga miks me üldse Jüriga koos lugusid tegime? Vastus on üsna lihtne: nii sai kiiremini. Jüri ei armastanud arvutit ega toksinud oma lugusid ise sisse, vaid rääkis seda tegema mõne lähedase või üritas esitada teksti käsikirjas. Kui koos intervjuusid tegime, jäi vormistamine mulle. Jüri sai keskenduda küsimustele ning oli kohe rõõmsameelsem ja altim lugusid kokku leppima. Rõõmus meel teadagi on iga asja puhul pool võitu. Ja mis seal salata — olime head semud, koostöö sujus ja meil oli koos tore. Aga eks lugege ise.