Eeva Park kergitab loori nõukogude kirjaniku argielult täis kaklusi ja kommunismi
Kirjanik Eeva Park kergitab oma raamatus “Minu kuninglikud kaelkirjakud” meie ees loori nõukogude kirjaniku argielult. Mis olemuselt on kinni traditsioonis: kirjanik olemise kogemist jagavad ikka kirjanikud omavahel, nende elus on sageli dominantsed suhted teiste kirjandusinimestega, see on nagu tsunftitöö ikka, ainult irregulaarsem, juhuslikum, hilisõhtuisse ja suvekuudesse kanduv. Lisaks see, et igas ajas, olgu ta pealegi võõras ja rõve, püüavad “head” inimeseks jääda.
“Minu kuninglikud kaelkirjakud” on naistekeskne raamat, seda parimas mõttes. Eks mehed ongi siin rohkem ääremärkuseks, see on suuresti naiste ajalugu, sest meeste kangelas- ja kannatuslugusid, ka mölakalugusid, oleme juba lõputult kuulnud. Pargil on selles õigus, mitte et ta seda otse ütleks.
Eeva Park
158 lk.
Hea Lugu.
Omad tähed, kangelased ja mölakad
Teet Kallase ja Ott Rauna peatükid on episoodilised, lühikesed ajastupildid, nad ilmuvad mõlemad Eeva Pargi ellu algul vend Päärn Hindi saatjatena. Üks koduaias Päärnaga (mitte vist kainepäi) kakeldes ja teine Pegasuse kohvikus, kus “Kõik esinesid. Me liikusime neil keerdtreppidel, näideldes iseennast sellisena, kelleks end pidasime või vähemalt lootsime saada. /.../ Pegasuses aga olid omad tähed, omad kangelased, omad kaasajooksikud ja omad mölakad. Olid ka omad tagarääkimiselained, aeg-ajalt ei lastud mõnda täiesti segi läinud tüüpi enam uksest sisse ja vähemalt paar korda virutati kellelegi ka rusikaga, kusjuures tegu ei olnud mitte kirjanduslike, vaid poliitiliste vastastega.” (Lk 147.)
Vilksatavad Juhan Viiding (lapsena riiuleil turnides, suuremana Pegasuse ventilaatoril tiireldes); südamlik, aga veidi kahtlaste elukommetega Ott Arder; Johnny B Isotamm, kelle kohal autor ainsana tollal arvas tõesti säärast luulerüütli oreooli nägevat...
Eeva Park ei pungesta meile näidata selle ajastu loomulikkust ega ka ülimat värdjalikkust – jah, vaimne olukord on ahistav, aga selle sees katsuvad inimesed elada, käivad maal ja saavad sõpradega kokku. Mingi aknake on Soome kaudu isegi maailma avatud, kuigi habras.
Kirjanikud ongi tollases maailmas nii tähtsamad kui ka vabamad tegelased – esiteks oli neil, ehk mõnel kommunistilgi, oma rahvuslik-keeleline roll kanda (valemist eestikeelne = eestimeelne), nende positsioon oli ühiskonnas teine, isegi mil nad polnud esimese järgu nõukogude megastaarid. Selles mõttes ütlen ma alati: see on hea, et praegu on palju kirjutajaid ja üsna vähe lugejaid. Teistpidine olukord näitaks, et oleme omadega mädas, viletsas ajas.
Teisalt, ju nii oma töö iseloomu tõttu (sest tollal poleks ükski mölakas tihanud kirjutamist hobiks nimetada, see vaimupimedus on ikka suuresti praegune moenähe, kuigi intelligendiviha eksisteerib igas ajas) kui teatava ikkagi ka tolles riigis võimaliku boheemihoiaku pärast, olidki paljud kirjanikud seesmiselt kuidagi vabamad, vähem taltsutatavad ka tsenseeritud ühiskonnas.
Pildid, mis puurivad ideoloogiat ja inimelu
Aadu Hinti, oma isa, Eeva Park ei hävita. Lõpuni ja otserünnakuga. Kuigi paistab sageli, et võiks. Hindist – kõrvaltegelasena oluliste naiste, raamatu esimese loo kangelanna Debora Vaarandi ja autori ema, kandva tegelase Minni Nurme elus – koorub paras kaabakas, nahahoidja-intrigaan, nartsissist-terrorist. Lõpuks muutub tema igritsev lugu lihtsalt üheks vanaks insuldiga meheks, kaob.
Selle kaudu avab Park vaid olulise seiga kommunistide mõtlemisest: “Tean, et meie isa kartis oma viimastel eluaastatel, et tema aknaid võidakse hakata kividega pilduma /.../. Seda, et ükski kommunist tegelikult oma tegude eest mingit vastutust ei pea andma; et nad oskavad kõik end ka uues elus soojalt sisse seada, ei osanud Aadu Hint siis, 1980ndate teises pooles, ette kujutada ega teada.” (Lk 30.)
Muide, neid pilte on veel, palju, mis puurivad ideoloogiat ja inimelu. Kas me mäletame enam seda tunnet, teame, miks Minni Nurme, kes ise 1968. aastal Soomes olles õele üle suure lombi kirjutas, kuidas ta hingevärinal-lootuses-ootuses Praha kevadet jälgib, siin, kodus tagasi olles, oma 18aastast tütart Viljandi kohvikus avalikult nutmast keelab? “Mina ei saanud esimesel hetkel arugi, mis “liitlasvägi” see selline on, aga siis taipasin, et need on ju venelased, “meie” Nõukogude Liit, kes on kaasa käsutanud “liitlastest” käsualused, et minna Praha kevade vabadust tankidega maha suruma. Puhkesin nutma, Minni lausa käratas mulle: jäta järele. Ei tohi! Mina ei suutnud nuttu lõpetada ja minu jaoks oli tookord hirmus ka see, et rahvast täis kohvikus käitusid kõik nii, nagu ei oleks nad mitte midagi kuulnud /.../.” (Lk 118.)
Minni Nurme on raamatu kangelanna. Käib oma noorima lapsega koos maal, ikka alati võtab ta kõige tõsisemalt oma kirjaniku- ja tõlkijatööd, ikka saab ta oma suure perega hakkama, ka on ta oma eksmehe laimukampaania ja rünnakute ohver.
Aga see on parim raamat, mille abil Nurme ja tema poeesiani praegu jõuda: “Ka oli Minnis mingi vaikiv tugevus, mis välistas – meie muidu nii tüliderohkes peres, kus kellelegi armu ei antud ega palutud – talle otsese “vastu haukumise” /.../. Minni ei sekkunud, ta ei käinud kunagi lastevanemate koosolekutel, ei läinud õpetajate hädakutse peale kooli asju selgitama, ei tulnud kohale ei siis, kui sa solistina esinesid, ega siis, kui sind direktori juurde oli kamandatud. Ja kui ma palusin, et ta mu päevikusse segaduse vältimiseks allkirja ei paneks – sest teen seda juba ammu tema asemel ise –, ei tekitanud see temas muid emotsioone peale ilmselge kergendustunde.” (Lk 43.)
Hiljem raamatus peatub Park pikemalt ka jälgil avalikul hukkamõistmisel, näidisprotsessil, mis 1948. aastal kirjanike liidus Minni Nurme üle aset leidis, tema luule pessimismi, kannatusmeeleolude, passiivsuse pärast (lk 127–132).
See oli toona esimene selline protsess, millele järgnes pea 10 aastat kirjanduslikku vaikimist, s.t muidugi pidi Minni Nurme tõlkimist jätkama ja tegi seda hästi ja palju, sest ellu pidi ju jääma. Kirjanduslik tegevus tähendas nõukogude ajal (eriti raskematel) kirjanikule küll noateral tantsimist, aga ka elatusvahendit.
Honorarid, mis tänapäeval ei ulatu ühe raamatu eest sageli kuupalganigi, olid toona hoopis teises mastaabis. Ühe tõlke eest ostab Nurme endale autogi – tõsi, selle mosse-loksu parandamist-putitamist-kulusid järgnevatel aastakümnetel kirjeldab Park (ja Nurme isegi oma kirjakatketes) pea tragikoomiliselt. Eks ta olnudki. Tõsi – tänapäeva kirjanike üle ei peeta kirjanike liidus sääraseid näidisprotsesse, et avalikku moraalset arutelu tekitada. Selleks peab tõesti minema äärmuslike tabude kallale. Tollal piisas rünnaku alla langemiseks sellest, et olid “passiivne”.
Samas ei tähendanud see materiaalne poolkindlus – eriti nelja lapsega üksikema olles – mingit lusti: “Nüüd sureme küll enne kuu lõppu nälga,” oli Minnil tihti kombeks öelda, ja läks aega, enne kui õppisin seda ütlust stoiliselt taluma. Asi ei olnud selles, et Minni ei oleks osanud rahaga ringi käia, vaid luuletaja ja tõlkijana teenis ta ka pidevalt tööd tehes oma suure pere tarbeks liiga vähe.” (Lk 84.)
Ema, suvi ja maa (maasugulased-tuttavad) on raamatu helge selgroog, milles avanevad ka (Eesti ajaloo) tumedamad küljed, aga ikkagi, midagi sajast aastast üksildusest, Márquezist tsurkab meelde, kui Park tõdeb: “Just tänu Riigori Mannale hakkas Kiini küla mulle tunduma ühes veepiisas peegelduva merena. Inimskaalal leidus seal tõepoolest kõike: oli alatuid äraandjaid ja tunnustamata kangelasi, oli ülikummalisi armudraamasid, eluaegset viha ja sõprust ning tõelisi sünnipäraseid loodreid, aga ka nii usinaid töömesilasi, kellesarnaseid ma pole enam hiljem kunagi kohanud.” (Lk 75.) Seda veetilga-raamatut siit veel välja ei tule, küll aga sammukesi-pildikesi.
Soojad mehekujud ja tugevad naised
Ema kõrval teine oluline naiskangelane on esimeses loos avanev Debora Vaarandi (Aadu Hindi esimene abikaasa), kellega Park tutvub alles isa matustel (1989 sügisel seega), aga seejärel tekib neil pikk, südamlik, isiklik suhe.
Vaarandi on daam, avatud inimene, südamlik ja suur siin, küll oma kiiksudega. Tore on see, et need kultuuriringkonnad käivad raamatus koos kuidagi loomulikult, keegi ei kisu salongi teha, need kujunevad iseenesest. Minni Nurme ellu ja sõprusringi ilmuvad lapse pilgu läbi Rudolf Sirge, Harald Rajamets, suviti Ain Kaalep, need on sümpaatsemad-soojemad mehekujud. Veel üks oluline ja tugev naine on ilmatusoe Betti Alver.
Nais-pahalane raamatus on muidugi Elo Tuglas – tema jaoks on Aadu Hindi ja Minni Nurme lahutusprotsess ... pea seltskondlik meelelahutus või nagu seebiseriaal. Tuglaste juures tunneb nooruke Eeva Hint ka ennast alati halvasti ja ebamugavalt. Osalt kindlasti just see, et Tuglased on positsioneeritud ses räpases lahutusprotsessis Aadu Hindi poolele. Teisalt võib-olla ka noore tütarlapse loomuliku vaistu tõttu, et ussilõhna on õhus.
Raamatu võtab kokku väike följeton või naljalugu Mia Bernerist, Põhjamaade ühest metsikumast naisest, Pentti Saarikoski lesest ... Punasest Daamist, kellena ta siin ilmub. Selle markantse loo anekdootlikumat osa ma ära ei räägi, aga Berner on/oli tõeline frukt: selleks et meie kultuurilukku saada taolise kaliibriga hullu, kes on ühtlasi ülevoolavalt elus ja äge ning paljudele hirmutav, peame veel elama. Kuigi mõni vägev mutt meil muidugi juba ka on, lihtsalt nad on kasvanud ahtamates, Põhjamaade lokkavast sotsialismist vähem viljakates oludes.
