Puhkus Namiibia turismitalus: ukse taga jaanalind, õues huvitavad maod, õhtul rahustav lõke
„Kas Sophie täna hommikul tuleb?”
See on talumajapidamise Elegant Farmstead põhiküsimus. Sophie tuleb tavaliselt kella 7 ja 8 vahel hommikul, vaatab, kas leiab midagi söödavat, kindlasti joob ja mõnikord astub läbi ka fuajeest, et köögi poolelt jälle välja astuda.
Sophie on jaanalind, pere ja külastajate suur rõõm ning dekoratiivkalade hirm, sest ta käib nende basseinist joomas.
„Aga ta ei tee seda pahatahtlikult,” kinnitab talu omanik Armin.
Kui Sophie toidukausi tühjana eest leiab, läheb ta turistide uste taha ja võtab rõõmuga vastu talle pakutava. Ja kes ei tahaks sellisest elamusest osa saada?
Suurema osa ajast veedab Sophie oma peamises elukohas savannis. Kuna ta sündis farmis, tunneb ta end sealgi koduselt. Nii munes ta ka oma esimesed munad just sinna. Kuna jaanalinnud aga istuvad pesas vaheldumisi, siis oli see suur viga, sest Sophie metsik sõber ei astu kunagi üle värava, pistab ainult pea pika kaela otsas sisse ja uudistab. Peale hommikust külaskäiku kaob Sophie sõbraga tagasi loodusesse, et saabuda järgmisel hommikul uuesti. Piirkond ongi traditsiooniliste suurte jaanalinnugruppide regioon.
Farmi enda kunagine nimi on Otjisazu. Namiibia pealinnast Windhoekist jõuab kõigepealt Okahandja linna, mis on tänaseks kasvanud suureks koos turistide seas tuntud rikkaliku turuga. Nimi Otjisazu on seotud vana herero hõimu mehega, kes kunagi siin oma loomadega elas, sest oxosazu tähendab punaseid pulle. Farmi ümbruses on toimunud mitmeid võitlusi saksa kolonialistide ja hererode vahel, sest piirkond on seotud 19. sajandi lõpul alanud misjonitööga. Kui hererod saksa kolonialistide vastu tõusid, elas farmis misjonär nimega Brockmann. Hererod palusid tal lahkuda Okahandjasse, sest 1904. aastal lõhuti kõik misjonäride elukohad.
Brockmanni meenutavad praegu veel vaid must-valged fotod baari puitseintel. Praegune omanik on neljanda põlve sakslane Namiibias Joern Dedig, kes asutas Elegant Collection grupi, millesse kuulub ka väike hubane hotell Vana-Windhoeki lilli täis tänavate vahel.
Farmsteadis on ainult 11 tuba, see-eest palju ruumi. Hommikul vara on farm täis lärmi, sest just süüa saanud kalkunid, kanad ja haned toimetavad häälekalt, söövad ühiselt, jalutavad ühiselt ja lähevad ühiselt ka tiiki suplema. Vaiksemad on rohus tatsavad kilpkonnad ja siuglevad maod.
Eelmise omaniku hobist sai roomajate park, mis oli üle Windhoeki kuulus ning vabadel päevadel vooris siia hulgaliselt perekondi erinevaid madusid vaatama. Väike osa madusid on tänagi veel alles, teised lasti jälle vabasse loodusesse. Siinjuures ei ole lähedase küla algklasside õpetaja aga üldse rõõmus, sest kuna koolimajas puuduvad tualetid, siis tuleb tal iga lapse pissisoovi ajal tund katkestada ja minna ühiselt põõsaste vahele, et ära hoida kokkusaamine maoga.
Külas ei ole ka vett ega elektrit. “Oleme mitmeid kordi kirjutanud valitsusele, aga sealt ei tule mingit vastust”, noogutab kurtva külvanemaga murelikult kaasa ka küla elektrijuht. “Kui vett oleks, saaks väikese aia teha, pakkuda lastele vaheldust juurviljade näol. Iga päev puder ja puder, see ei ole just tore.”
Teel sinna sõidame mööda eelmise õhtu avariist, mille tulemusel auto paiskus puu otsa. Kuigi liiklust on imevähe, on arvamus, et liigelda on ohutu, väga ekslik. Kollase liiva ja klibuga kaetud teed muutuvad vale kiiruse valimisel üliohtlikuks: Namiibia on autoõnnestuste ja hukkumiste osas maailmatipus. Eriti halb on olukord, kui sajab vihma, siis muutub liivaklibu tee kohalike kinnitusel hullemaks kui jää.
On just koolivaheaeg ja lapsed koolist kodus. Mõned teismelised pesevad emaga koos pesu, puu otsas varjus ripub veekanister, selle all mängib vanaema lapselapsega lauamängu. Papitükile on joonistatud kastid ja nuppudeks liigutavad nad nööpe.
“Kui pimedaks läheb, paneme põlema lõkke ja räägime lugusid,” selgitab teismeline noormees ja jutustab mulle kohe näitena loo loomadest.
Kaugemal on ka haigla, kuid tavaliselt tuleb haigel endal vaadata, kuidas sinna kohale saada. Kui asi väga halb, siis ehk on naabril sõiduk või eesel, äärmisel juhul tuleb kutsuda takso. Halli madalasse hoonesse on majutatud nende perede lapsed, kelle vanemad ei suuda neid toita. Seda projekti veab naine nimega Lisa, kes vahel on nii edukas, et toiduaineid jagub ka eelkooli lastele.
Lisa endaga kohtun farmi fuajees. Tema valgetesse juustesse on punutud traditsioonilised patsid, aga ainult ülemisse ossa.
“Meie juuksed on kohalikus stiilis patside jaoks liiga pehmed ja seega on meile neid väga raske põimida. See pisike töö kestis pea kolm tundi,” naerab ta.
Lisa on Namiibiasse tulnud USAst, saanud kaheaastase elamis- ja tööloa ning tegeleb abiprojektiga herero ja nama hõimude ühises külas.
Minu jaoks on see esimene kokkupuude tõelise kolmanda maailmaga — väikesed onnid, sageli kaetud plekist plaatidega, lapsed tassimas kanistrites vett, toigastest ehitatud köök. Silma hakkab aga suur puhtus, kusjuures põranda pühkimiseks näen pereemal käes lehma saba.
Lisa kavandab oma projektis olevatele lastele reisi Texasesse, täiesti teistsugusesse maailma.
“Milliste tunnete mõtete ja elamustega saabuvad need noored tagasi oma liivasesse külla,” mõtlen teel tagasi Farmsteadi, kus köögis valmistatakse pealelõuna tee juurde Namiibia traditsioonilisi ingveriküpsiseid ja porgandikooki.
Farmsteadi toidulauale tulevad seal toodetud mahetoodangu munad ja liha. Viimase üle ollakse Namiibias uhked, sest loomad on looduses, söödas ei kasutata antbiootikume ja seega on ka kuivatatud veiseliha Euroopasse jõudes väga kõrge hinnaga.
Õhtuti vahetavad farmi külalised päevaseid kogemusi lõkke ääres istudes, sest lõke on see, mis peab tooma ka järgmise päeva rahu ja heaolu.
