VIDEO | Haruldane kukkurtihane ehitas Piirissaarele tuultele vastupidava rippuva pesa

Vaadates aias lennuharjutusi tegevaid noori rasvatihaseid ja nende sünnipaika, meenus millegipärast maikuu alguses nähtud kukkurtihase pesa Peipsi suurimal saarel Piirissaarel.

Rasvatihastele minutitega laudadest kokku klopsitud pesakast ja kukkurtihaste tõeline, vähemalt paar nädalat kestev meistritöö. Rasvatihaste pesakasti vooderdamiseks läks neil ainult paar-kolm päeva. Küllap on vähesed näinud Eestimaa pinnal kukkurtihase pesa ja teda ennast – vaatame siis siit.

Kukkurtihane (Remiz pendulinus) on Eesti tihastest kõige vähem levinud ja väikseima arvukusega liik, eksikülalised, nagu lasuur- või taigatihane, välja arvatud. Tegelikult on tegu lausa uustulnukaga, kelle esimesed pesad leiti 1950ndatel Kasari ja Pedja luhtadelt.

Tänaseks on sellel väiksearvulisel rändlinnul Eestis ligi poolsada pesitsuspaika, piirdudes elukoha valikul varjuliste rannikusoppide ja kinnikasvanud luhtadega ning ulatudes haudepaaride arvult Eesti Ornitoloogiaühingu andmeil 400-600-ni. Eestis on lind oma levikuala põhjapiiril ja rändab sügisel talveks soojemasse kliimasse, et millalgi aprillis pesitsualadele naasta.

Kukkurtihane on tegelikult üksnes tinglikult tihane, sest ta ei kuulu ülejäänud Eesti tihastega samasse tihaslaste Paridae sugukonda, vaid teise sugukonda kukkurtihaslased Remizidae. Oma käitumiselt ja välimuselt meenutab ta küll suuresti n-ö päris tihaseid, aga oma nime on ta saanud oma iseloomuliku pirnikujulise rippuva pesa järgi.

Isaslind ehitab pesa taimekiududest, villast, karvadest, ämblikuvõrgust ja muust säärasest ning sisekujunduse eest hoolitseb juba emaslind. Vastupidavasse liikuvasse pessa muneb linnuema 6-8 (enamasti) valget muna, mille haudumine kestab paar nädalat ja järgmise paari-kolme nädala pärast on uus põlvkond kukkurtihaseid valmis juba oma tuules kõlkuvast kodust välja vupsama. Jääb vaid imestada, kuidas neil tormituules laperdavas pesas pea ringi käima ei hakka – või hakkab.

Allikas: RMK loodusblogi