Lugeja kirjutab | Igatsevaid armastuslaule Eesti varasemas laululoomingus

Järgnev imeilus eestiaegne laul paneb mõtlema, et on olemas imelisi naisi, kes nagu fluidumit kiirgavad, panevad kellegi lõpmata igatsema. Tean seda omast käest. Aga sain oma üheainuma õie siiski.

Kui teaksid sa, kuis mulle oled armas,
kuis minus kõik sul vastu naeratab,
kuis käed tahaksin su kaela heita
ja hetkeks vaid su rinnal hingata...
Kui teaksid sa, võib-olla siis ei mööduks
jääkülmalt, uhkelt, minust võõrana...

Aga kellele see laul on pühendet? Kirjas on keegi K.M, keda aga ei teata. Arvatakse siiski, et see igatsetu oli Milvi Laid (1906-1976), silmapaistev Estonia operetiprimadonna, kes esines sageli ka välismaal. Teda peeti võrdväärseks maailma silmapaistvaimate operetilauljatega. Ta säras laval Violetta (Verdi „Traviata“), Kannikese (Kálmán „Montmartre’i kannike“), Madelaine’i ja Marizana (Ábrahám „Savoy ball“ ja „Mariza“), Adele ja Rosalindena (Strauss „Nahkhiir“) ning paljude teiste operetikangelannadena. Oli aga hästi tagasihoidlik, sugugi mitte staarilik või seltskondlik.

Laulu autori Paul Tammeveski (1898-1982) loodud rohkem kui 30 laulu hulgas on ka "Paula, sul on poisipea", "Üksildus", "Kodumuld", "Lilled". Ta oli Milvi Laidi kolleeg, kui laulis Estonia ooperikooris. Eitab mingit pühendamist. Musigi polevat olnud.

Milvi Laid oli aastani 1935 Aleksandra Isak, kuni võttis omale artistinime. Oli abielus Jaan Raudsepaga. Jaan osutus üllatuslikult meie kaugeks hõimlaseks meie ema liini pidi. Aga poeg August kandis isa eelmist nime Zimmermann. Milvi Laid suri eksiilis Rootsis . (Ta lapselapsed olid Per Zimmerman ja Hanna Linnéa Zimmerman Lamby).

Eesti varasemas laululoomingus on teisigi hästi ilusaid igatsevaid armastuslaule. Nagu Raimond Valgre, kelle elutraagika on teada, laul:

Su silmist näen ma iga öösel und
ja tulest, mis nendest loidab,
kuid jälle kui hommik koidab
siis tean, see oli vaid uni...

Kuulates internetis Milvi Laidi laulmas tabasin ära, et tema üks järglasi, Ia Uudelepp laulis pea äravahetamiseni sarnaselt, sama tämbriga.

Ia Uudelepp (Tammiste, Vaarandi) (1913-1983) õppis laulmist eraviisiliselt V. Malama juures ja 1940.-1942. aastatel konservatooriumis H. Betlemi klassis.1938. aastast laulis ta Estonia kooris, 1942. aastast töötas samas ooperi- ja operetisolistina kuni 1948. aastani. Alates 1949. aastast järgnes 4 aastat tööd filharmoonia solistina. Suri Pärnumaal. Tütar Inna elab Pärnus, lapselapsi ka olemas.

Mul oli õnn Ia Uudeleppa ka vahetult laulmas kuulata, kuna ta oli minu kalli kaasa tädi. Kui Ia oma vanemaid külastas Kõpu kiriklas, palus isa - ülempreester Aleksander Uudelepp teda tihti laulda oma lemmiklaulu:

Kallis Mari, kaugel elad,
millal kandvad Sind mu käed...

Jällegi ääretult südamlik igatsev laul. Pealegi rahvalaul, mille viisi Haapsalus suvitanud Pjotr Tšaikovski on teatavasti oma sümfooniassegi pannud. Ia laulis ka Kõpu kirikus solisti ja koos kirikukooriga, mida juhatas tema ema Amalie-Otilie (minu abikaasa vanaema).

Lõpetagem käesolev mõtisklus Paul Tammeveski „Üksainus õis...“ lõpusalmiga:

Üksainus õis ei tohiks olla palju.
Üksainus õis, on kõik, mis palun ma.
Sa teisi külvad üle lilledega
sul teiste jaoks neid on küll ja küll.
Ja teiste jalad tantsivad su lillil,
su südamega teised mängivad.
Su aiast õis, see oleks mulle aare,
see oleks elu õnne allikas.
Mu silmist lugeda sa võid mu soovi:
Oo, luba siis ka minule üksainus õis!