Tallinna ringteel valmib peagi Eesti esimene suurulukitunnel

Männikul on valmimas Eesti esimene spetsiaalselt suurulukitele mõeldud tunnel, mille sihtliikideks on metskitsed ja metssead. Teisele poole teed hakkavad läbi selle pääsema ka väiksemad loomad nagu rebased, mägrad ja jänesed.

Talvel kaks ja pool aastat tagasi kaardistasime Rewildi väikese meeskonnaga Männikul metsloomade elupaiku ja radu. Männiku metsad ja rabad on üks viimaseid Tallinna linna rohelisi tagamaid.

Siin leidub palju erinevaid looduslikke kooslusi – kuivad liivased männikud, kuusikud, kaasikud, lodulepikud, soomännikud. Metsade vahel väänlevad Vääna ja Pääsküla jõed koos oma metsistuvate luharohumaadega. Siin on kaks suuremat märgala, Männiku raba ja Pääsküla raba. Tõsi on, et mõlemad rabad on üsna tugevalt inimtegevusest mõjutatud, eriti turbakaevandamisest. Aga suur osa Männiku rabast on siiski veel puutumata ja super ilus looduspaik.

Siia mahub peale turbakaevanduste ka Eesti suurim liivakarjäär, kaitseväe harjutusala, mõned tehased, mõned supluskohad ja mõned inimasumid. Lisaks neile muidugi ka kõrvu lukustav ja pead pööritav Tallinna ringtee, riigitee nr 11, Eesti tihedaima liiklusega maantee. See on maastik, mis on koduks paljudele metsloomadele ja samas mitmekülgne huviobjekt inimesele.

Käesoleva suve hakul algas siin Tallinna ringtee ühe viimase veel kaherealise lõigu ümberehitus 4-realiseks. Õige pea saab siitkaudu senisest veelgi kiiremini ja ohutumalt Tallinna linnast mööduda. Peale kahe pärisuunalise sõiduraja tagavad parema liiklusohutuse ka kahetasandilised ristmikud, kus ristuvate suundadega liiklejad oma teel samaaegselt teineteisest mööda pääsevad.

“Liikleja” – isik, kes osaleb liikluses jalakäia või juhina. Liiklejate hulka võiks lugeda ka neljal jalal käijad, seal hulgas metsloomad, suured ja väikesed. Peavad ju nemadki pääsema ohutult liikuma kahel pool teed asuvate elupaikade vahel, nii nagu see Männiku metsasid läbival teelõigul on.

Eestis on kahetasandiliste ulukiristmikena rajatud seni 2 rohesilda (ökodukti), 11 väikeulukitunnelit ja mõned konnatunnelid. Nüüd on Männikul valmimas esimene spetsiaalselt suurulukitele mõeldud tunnel, mille sihtliikideks on metskitsed ja metssead, aga teisele poole teed hakkavad läbi selle pääsema ka väiksemad loomad: rebased, mägrad, jänesed jt.

Ulukitunneli planeerimise esimene suur küsimus on asupaik. Kus peaks olema läbipääs, et tagada parim ühendus kahel pool teed olevate elupaikade vahel? Vastuse leidmiseks vaatlesime korduvalt loomade liikumist nii maantee ääres, kui ümbritsevates elupaikades.

Joonistasime piki teed meeter-meetrilt välja piirkonda asustava kolme suurimetaja, põdra, metssea ja metskitse elupaiga olulisuse profiili. Põder on neist kolmest liiklusesse sattudes küll kõige ohtlikum, kuid Männikul mitte kuigi arvukas. Metskitsele Männiku maastik selgelt väga meeldib ning ega metssigagi siin kandis puudu. Niisiis eristus koht liivakarjääri ja raba vahel, mis peaks mõlemale sihtliigile läbipääsukoridoriks üsna hästi sobima.

Olen viimastel kuudel tee-ehitust jälginud. Ühele looduseinimesele on see esmapilgul üsna kohutav vaatepilt, kui varem kitsa teetrassi asemel on 100 meetri laiune lagendik, suured ehitusmasinad, pori ja betoonivalu. Lohutan end mõttega, et liiklusohutus on hästi vajalik ning üha rohkem väärtustatakse ka elurikkust teede ümber.

Ühel õhtusel külastusel leian rõõmsa elevusega otse rajatava ulukitunneli ehitusplatsi kõrvalt metssigade värske jäljeraja. Paraku sel korral need loomad kohkusid sõidutee liiklusest ja pöördusid tuldud teed tagasi Männiku raba metsa. On siiski hea teada, et õige pea on neil sigadel siinsamas ohutu pääs lõuna poole teed Saku metsades olevaisse paikadesse.

Lisaks sellele ulukitunnelile kaardistasime Männiku teelõigul põtradele sobiva läbipääsukoha planeeritava Rail Baltica raudtee viadukti juures. Männiku on objekt, mis Rewildi tehtud maantee ulukiplaneeringutest on realiseerumisteljel tänaseks kõige kaugemale jõudnud.

Allikas: Zooloogid 2.0 blogi