Autoriteediorjusest vaba Uku Masing
Kirjandusteadlane professor Rein Veidemann ütles Lipal 9. augustil peetud Uku Masingule pühendatud konverentsil: “On 110 aastat Eesti geeniuse sünnist. Kogu Eesti oleks pidanud seda tähistama.”
“Ööülikooli” saates “Elusamus” küsib Jaan Tootsen Evald Saagilt, et mis asi oleks ime. “Vaat minu meelest on ime see ... ma ei oska ütelda. Ukuga ei olnud meil imedest juttu. Me olime niisugused pöörased, me arvasime, et imet ei olegi (kõhistab naerda). Et kõik on endast mõistetav. Mine ainult sauna, viska kerisele vett ja leil on käes. Elusamus ongi niisugune asi,” vastab Evald.
Sama saate alguses tsiteeritakse Uku Masingut: “Inimese ehk mõistliku olendi eluülesandeks ehk sihiks ehk elu mõtteks võib pidada elusamust. Elu on mõttekas siis, kui inimene saab olla intensiivsem, teadlikum, ärkvemal eilsest.” Sõna “elusamus” vasteks pakub Jaan Tootsen 2000. aastal sõna “ärkvelolek”.
■■■
Kui ma Uku Masingu isakodu Eenu (ka Einu, isegi Eino on kirjapildis kasutatud) talu aidatrepil Uku Masingu ehk tuntuimat luuletust – “Tontide eest taganejate sõdurite laul” – laulma hakkasin, siis hetke pärast müristas. Laulsingi äikesesse: “Pillipuhujad oleme need, / kel naine võet, kodu ja laps.”
Kogu laulu ja ka luuletuse “Vaata oma maad, teda tänada püüa, / et ta sulle on andnud allikasooned, / korra tuleb, pea meeles, kõrvetav janu, / mida pääle siis võõra õnnega algad?” ütlemise ajal kõmises kõu nagu Uku Masingu mõtete kinnituseks kaasa. Kuidagi nõnda, et janu vihmasajus...
Noore Uku Masingu iroonia on vaimustav. Loen Vallo Kepi äsjailmunud raamatust “Üheksa arbujat” Masingu kirjutatut: “Läinud nädalal suri mu “eelkäija” prof. Bulmerincq. Ja praegu vaevlen selle kallal, miks mul tema surmast on vähem kahju kui lillede omast, mis pandi hauale. Ei usu, et see oleks vimm sellepärast, et ta ei sallinud mind ega eestlasi, kuid ehk sedagi on.”
Pärandi hoidja ja väljaandja on Uku Masingu kolleegium, mis asutati 1991. aastal. Asutajate hulgas oli teiste seas Uku abikaasa Eha Masing, Kalle Kasemaa, Hando Runnel ja Toomas Paul.
Kirjastus Ilmamaa (asutatud 1993), on praeguseks koos kordustrükkide ja kirjavahetuste ning tõlgetega välja andnud 33 Uku Masingu raamatut.
Masingu kolleegiumil on käsil Uku Masingu “Vana testamendi käsiraamatu” tekstide kättesaadavaks tegemine digitaalsel kujul. Masingu käsikiri, mida ta tegi 15 aastat, on paberlehtedel kokku 4200 lehekülge. Kolleegiumi valduses on Masingu kirjavahetus ja seal on üle 200 korrespondendi. Kirju on peale eestikeelsete ka inglise, saksa ja vene keeles. On plaan koostada Masingu elulugu kirjades. Peale kirjastuse Ilmamaa on Johannes Esto ühing avaldanud seitse Uku Masingu tõlget vanadest sakraaltekstidest.
■■■
Professor Rein Veidemann rääkis Lipal Masingule pühendatud konverentsil Masingu armastusluulest, nentis, et luulekogu “Ehatuule maa” on erootiline luule. Peale selle rääkis ta isiklikke seiku kokkupuutest Masinguga. Ka nende esimesest kohtumisest 1976. aastal, kui Veidemannist sai kirjandusmuuseumi teaduslik sekretär. Ta nüüd eneseirooniliselt rõhutas, et temast oli saanud ülemus.
“Ma olin ikkagi ülemus. Liikusin oma valdustes ringi, kaasa arvatud arhiiviraamatukogus, mis oli tohutu aardelaegas, kuhu sai ainult eriloaga. Ma olin ikkagi ülemus ja sain sinna lugema, kõiki asju, mida inimesed ei teadnudki tollal, et nad olid olemas. Ja siis selle raamatukogu tagumises koridoris, heleda trepiga – seal näen ma ühte vanemat meest suitsetamas. Mulle tundus, et ta silmavaade oli natukene häiritud. Uku Masing oli ahelsuitsetaja. Mõelge tänastele tuleohutusnõuetele raamatukogudes ja arhiivides. Hiilisin tagasi ja küsisin arhiiviraamatukogu juhataja käest, kes see vanem härra on. Leida Laidevee vastas: ”Kuidas te ei tea, see on Uku Masing.“ See pilt näitab noore inimese harimatust ja ühtlasi tema võimalust areneda.”
■■■
2015. aastal kirjastuse Ilmamaa välja antud raamatus “Usalda ennast”, kus on Toomas Pauli ja Uku Masingu aastaid kestnud kirjavahetus, kirjutab Toomas Paul saatesõnas: “Kuldsed kuuekümnendad (Hruštšovi sula aeg – M. M.) olid kuldsed kultuurile ja just Tartus, ent Masingut kui teoloogi ei lastud enam TRÜ teadusraamatukokku. Kirjandusmuuseumi ta siiski pääses ja muinasjutu-uurimisega tohtis tegeleda.”
Masingu konverentsil Lipal näitas kogunenuid tervitama tulnud piiskop Tiit Salumäe Uku Masingu oma käega kirjutatud kultuurilist dokumenti, kus Masing palub ennast vabastada konsistooriumi teadusliku sekretäri ametikohalt. Oli sulaaeg, palve on dateeritud 1. juuliga 1964, muidugi see palve rahuldati.
Toomas Paul kirjutab eelmainit raamatu saatesõnas: “Olin püüdlik Ukut matkides, isegi ahvides – mis see y-aape kasutamine ü asemel muud oli. /---/ Loomulikult ei suutnud ma kuigi paljude Masingut paeluvate alade vastu endas indu äratada, kuigi aimasin, miks need temal olid maailmapildi olulised osad. Astronoomia jäi kohe kõrvale, botaanikat üritasin vahepeal ja tuupisin ladinakeelseid nimesidki, aga siis leppisin, et ei taimed ega tähed lähe minu jaoks elusaks. Sain aru, et õpilane ei pea olema õpetaja kloon.”
Konverentsil rõhutas Rein Veidemann Toomas Pauli sõnu, et too on aupaklikult tunnistanud: “Mina olen tohtinud näha Uku Masingut.”
Raamatu “Usalda ennast” saatesõnas kirjutab Toomas Paul: “Uku oli minu jaoks nagu saar rabas. Saar ei võitle soo vastu ega püüa õngitseda laukaist uusi saari. Kuid tema olemasolu tagab, et kõikjal rabas võib kerkida saari. Kas või üürikeseks hetkeks.”
■■■
Doktor Tõnu Tender pealkirjastas oma konverentsi ettekande nii: “Kellamees Uku Masing”. Ta selgitas, et peab kellamehe all silmas väljapaistvat isiksust, kelle töö, elu või looming on meie ühiskonda, aga ka maailma mõjutanud, tekitanud ühiskonnas resonantsi.
Oma arbujate raamatus paneb Vallo Kepp ühe vahepealkirja, mis loomuldasa kujundaja poolt rasvasesse kirja on tõstetud: “Ilmalikele usumees, usklikele pahatihti ketser”.
■■■
Viio Aitsam mõtiskles Uku Masingu kodutalu vana aida ees: “Seisin oma sünnikodu lähedal Rumba sillal. Ühel pool, kus kogu aeg on asunud Vigala, seisab nüüd silt ”Märjamaa vald“, ja teisel pool, kus on siiani olnud Läänemaa, seisab silt ”Pärnumaa“. Nagu meelega tekitaks keegi aukusid, kus identiteet läheb sassi... Kas on võimalik ennast üldistes hoovustes kuidagi kaitsta, kindlat meelt säilitada, oma soomeugrilikkust meelepõhjas alles hoida? Üks viis selleks mu meelest on lugeda ja mitte ära unustada Uku Masingut. Üks eesti mees on siinsele rahvale jätnud niisugused tekstid, mis ajas muutuvad tähtsamaks...”
Oskar Loorits ütles Uku Masingu kohta, et ta oli mees, kes vaba autoriteediorjusest. Ja selleks lõi muu hulgas eeldusi meid, eestlasi, kunagi valitsenud hingestatud ilm.
Käib sarvekaja:
kannatuste vastu
kõik täna sõtta pyhasse,
mis võita vaja,
et lõpul aja
maailm saaks tähtemyhasse.
Näe, elusate abi
tahtvad surnud,
kas võime petta lootusi
ja paluvate
vaarvanemate
kurbrõõmsaid ootusi?
Surma nad läinud
vaeva orjadena,
kas meiegi siis kaotame
ja valu näinud
ning hädas käinud
neid isandaiks veel taotleme?
Ei, valge laeva
tõotus võiduks anti,
me lööme hädamaleva
ja yle vaeva
synkmusta taeva
siis risti teeme valeva.
Kui tapab valu
lahingusse mõne,
siis seda vaeva rumalat
ei vaikselt talu
ja hardalt palu
need, kes kord uskund Jumalat,
vaid tõusvad ruttu
jäänutegi vastu
veel enam võite ihates.
Et talveuttu
ei poetaks nuttu,
teps keegi elu vihates.
Uku Masing, 4. detsember 1944
