Kalamehejutud inimestest | Tee piirivalvuritele teene ning pääsedki turska püüdma

Suure kodumaa merepiiride valvajad Eesti NSV-s olid ennast sisse seadnud nii mugavalt, et looduslikult väärtuslikumad paigad olid nende valduses. Kalamehe, olgu kutselise või asjaarmastaja, tegevus oli piiratud merele mineku keeldude ja keelutsoonidega. Kui ettevaatamatu olid, võisid rumalalt vahele jääda.

Korra tegime enda meelest avastusretke Rohuküla sadamast veidi maad Pullapää poole. Seal oli võimas maakividest ehitatud vabariigiaegne sadama laohoone. Piilusime väravate vahelt sisse. Suur põrandapind oli väga hõredalt ja ebaotstarbekalt kasutatud. Merepoolses otsas vedelesid mõned veoauto varuosad, teist poolt suurest hoonest oli kasutatud peldikuna – junn junni kõrval.

Hoiuloleva väärtust hinnati siiski kõrgelt, sest patrull juba lähenes ja tuli kiiresti varvast lasta. Kõige leebem karistus vahelejäämise korral oleks olnud, teiste kogemustele toetudes, kartseriruum kordonis ja kartulikoorimine.

Ilus, suvituseks sobilik maanina Pullapää oli samuti traataiaga ümbritsetud ja valvatav. Räägiti koguni sõjalise otstarbega uurimisasutusest, mis seal paiknevat. Haapsalu mees Ruudi Teppor, jahimees ja numismaatik, töötas seal kohalikke olusid tundva asjamehena. Tema tunnistas, et ainus, mida seal uuritakse, on Eesti päikese mõju suvisel ajal Venemaa suurlinnadest suvitama sõitnud ohvitseriprouade ahtritele. Valvatav hoone oli tegelikult magala.