Hendrik Toompere meenutab Jüri Krjukovit. Lakkamatus liikumises
Krjukov käis nagu hunt, kitsas puuris, mööda Draama koridore enne etendust. Lakkamatus liikumises ja tõmmates suits suitsu järel. See oli tema viis keskenduda lavale minekule. Laval oli ta alati briljantne. Enam selliseid teatrihunte ei ole, sest ka suitsetamine on keelatud.
Krjukov oli alati hommikul enne teisi puhvetis kohal. Sigarett ja kohvitass. Tegelikult alustas ta hommikut juba Wiiraltis kell seitse hommikul. Ajalehed loetud ja jututeemat palju. Sigarett ja kohvitass. Ja alati oli hea rääkida, sest tal polnud eelarvamusi noorte näitlejate suhtes
Krjukov siis ei joond enam, aga ma mäletan kuidas talle meeldis vaadata kuidas teised laval vinti jäid. Istus aksi vahel ja kirjeldas, vaat nyyd ta mõtleb…. Publik mõtleb, et roll mõtleb… aga tegelikult mõtleb, et oot kohe tuleb paus, võtan oma pitsi konjakit
Kuigi ma olen praegu palju vanem kui Krjukov, tundub ta mälestustes minu jaoks ikkagi vanem ja targem olema. Nii on ka Sulev Luige ja Viidinguga. Midagi pole teha, minu jaoks olid nad eeskujud. Ainuke jama on nyyd selles, et mõnikord ehmatusega märkan, et ka mind kuulatakse. Ma ise enda sees pole sugugi kindel, et ma selle sama mõõdu välja annan. Ise ennast ju väljaspoolt ei näe. Aga tuleb vapralt vastutus võtta. Mäletan, kui sain Lauteri preemia ja tulin hommikul proovi, hyydis Jyri juba ukselt – tere tulemast klubisse, pead koorma enda peale võtma.
Mul on alles kirjad mida Jyri kirjutas paberilehtedele, siis kui ta enam rääkida ei saand. Kysisin, ta kirjutas. Väiksed paberid, Jyri vastustega. Väärtuslik reliikvia. Kysisin kas surma kardad? Ta kirjutas ei
