Eesti lugejani on jõudnud muljetavaldav hulk Osho kirjutisi. Viie aasta eest ilmus eesti keeles ka sinu spirituaalne käsiraamat „Ime otsingul. Tervenemisteekond teadlikkuseni“. Mille poolest erinevad Osho õpetus, Tähtsafiiri kursus ja Daliani meetod?

Osho õpetus on universaalne, nagu kõigil valgustunud Meistritel. Nad kõik osutavad samale Tõele, et me pole mitte meie keha, meel või tunded, vaid tunnistav teadvus, mis pole kunagi sündinud ega sure kunagi. Tähtsafiir ja Daliani meetod on praktilised töövahendid, nagu meditatsioongi, mis aitab meil terveneda, õppida tunnistama ja olema ühenduses oma sisima teadvusega.

1995. aastal taas külastades Osho aašrami Indias, kus olin elanud neli aastat, kui Osho oli veel elus, omandasin Tähtsafiiri süsteemi. See meeldis mulle ning ma hakkasin selle tunde andma aašramis ning hiljem Läänes.

Pärast mõnd kuud praktiseerimist hakkasin siiski mõistma, et miski jäi puudu. Tajusin mitmeid inimeste kehadesse talletunud mõttemustreid ja tundeid (see võime oli mul juba lapsena), ja nägin, et mitmed omavahel seotud ja vastuolulised mõttemustrite kihid ja allasurutud emotsioonid põhjustasid energia ja teadvuse voo seisaku. Märkasin ka, et kui püüdsime teadvuses lahti harutada üht niiti, jäi sama teemaga seotud teine niit puutumata. Näiteks võis hirmul, ebakindel ja ärev inimene järgmisel hetkel tunda viha, etteheiteid ja eneseõigustust.

Tahtsin leida otseteed, mis aitaks teadlikuks saada sellest, mis toimub su kehas ja alateadvuses ja vabastada oma energia vastuoluliste mõtete ja tundmuste sisemisest segadusest. Minu eesmärk oli jõuda keha valu ja kannatuste füüsiliste ja psühholoogiliste sümptomite põhjusteni, et need keha rakumälust jäädavalt kustutada, lastes tühikul täituda teadvusega.

Ma teadsin, et asju „parandada“ üldjuhul ei õnnestu. Kui inimesed vaid õpiksid need ära elu olulised õppetunnid, millele nende sümptomid viitavad, vabaneksid nad kergesti neid seni takistanud uskumustest ja tundmustest. Selleks tuleb tõmmata kogu oma energia sissepoole, et jõuda sisima teadvuseni, arusaamani, kes sa oled. Omaenda ego-meelest välja astumise kogemuse põhjal teadsin, et kui inimene näeb, et ta hirmud on illusioon, tema sisim jõud ei sõltu teiste heakskiidust või hukkamõistust, vaid ta ise valitseb oma elu, siis mõistab ta, mis on tõeline vabadus. Mul on tõesti rõõm, et mul õnnestus leida uus ja kiirem meetod keha tervendamiseks ja alateadvuse teadvustamiseks. See ongi Daliani meetod.

Kogu meie selle ja eelmiste elude arengulugu on tallel meie kehas. Daliani meetod avab selle loo kiht-kihilt ja muundab ebateadlikud uskumused teadvelolekuks. Tervendades ja transformeerides inimest ühtaegu füüsilisel, mentaalsel, emotsionaalsel ja spirituaalsel tasandil. See tegeleb kogu kehaga (esi- ja tagakülg ja pealaest jalatallani); alateadvusega (koos mälestustega eelmistest eludest ja mõttemustritega); vastuoluliste emotsioonidega; sisse- ja väljahingamisega; sõnalise väljenduse ning teadvusega – kõigega üheaegselt.

Kui enamasti tehnika sõltub sessiooni läbiviija oskustest ja teadvelolekust, siis Daliani meetodi puhul toimub kõik spontaanselt, mitte mõistuslikult. See süsteem on universaalne, sõltumata läbiviijast. Daliani meetodi puhul on vajalik vaid juhendaja kohalolu, kes aitab inimesel jääda tunnistajaks ja mitte samastuda uskumuste, hirmude ja ebamugavate emotsioonidega, mis teadvuse põhjast iseeneslikult pinnale hakkavad kerkima.

Teiseks, Daliani meetod on mõeldud enesetervendusliku süsteemina, mida saab kasutada endale sobival ajal, töötades mistahes teemaga, olgu füüsiline, mentaalne, emotsionaalne või spirituaalne, omaenda keskkonnas. Sügavuti olen seda tutvustanud raamatus „Keha tervendamine ja teadvuse äratamine Daliani meetodiga: Edasijõudnud enesetervendussüsteem uue inimsuse jaoks“.

Raamatule on lisatud kaks eelsalvestatud sessiooni täispikkusega 98 min ja lühendatud versioon 74 min. Praegu on see küll olemas ainult inglise keeles, aga peagi loodetavasti ka eesti keeles.

Sinu müstilised nägemused viivad mõtte sufi müstitsismile. Kuidas sa sellega suhestud?

Armastan sufi õpetusi väga, kuna nad keskenduvad südamele ja pakuvad omaenda telje äratundmise praktilist kogemust. Teadvuse sümbol on ring punktiga keskel. Sufi pöörlemise kaudu võime saada teadlikuks maailma ringlemisest, samal ajal kogedes püsikeset, telge iseendas. See aitab meil ära tunda, mis on igavene ja mis ajutine; nii meie igavikulist olemust kui seda, mis tuleb ja läheb. Ühtlasi kogeme oma ühtsust eksistentsi ja kõige olevaga. Vahetu kogemus, mitte mõistuslik teadmiseksvõtt, äratabki müstiku.

Mismoodi eristada omaenda mõtteid, tundeid ja reaktsioone neist, mis on pärandunud vanematelt või mis on pärit mäletamatust minevikust? Kas need kihistused on teadvuses segunenud või on võimalik nende vahel vahet teha?

See on tähtis, aga keeruline küsimus. Kõigi oma reaktsioonide päritolu äratundmine on järk-järguline ülesanne teadvele jõudmisel. Jah, nende päritolu on võimalik kindlaks teha. Mida rohkem arendame oma tunnistajasuutlikkust ja loobume samastumast oma mõtetega, seda paremini tunneme ära, kust nad pärinevad. Tunnistajasuutlikkuse arendamine aitab meil mõista, kuidas meie mõtted ja tundmused toimivad ja lakkamatult muutuvad, mõjutades meie enesetunnet.

Kõigepealt tuleb õppida oma mõtteid, uskumusi ja emotsioone jälgima ja tunnistama. See võib toimuda mediteerides, sisevaatluses, jälgides oma reaktsioone, hinnanguid ja käitumismustreid. Siis tuleb õppida ära tundma ühismõtteid, mis me oleme automaatselt üle võtnud oma vanematelt ja ühiskonnalt. See pole kerge ülesanne, aga vajalik selleks, et saada teadlikumaks ja vabanenumaks.

Sinu kirjeldus hinge teekonnast, madalaimatest eluvormidest kõige kõrgemateni on väga muljetavaldav. Mismoodi pöörduda tagasi eelmistesse kehastustesse? Meetodeid on kindlasti mitmeid, aga kas sellest tuleks hoiduda, enne kui õpetaja on kinnitanud, et oled selliseks praktikaks valmis?

Minu muljet ja kogemust mööda pole eelmiste elude meenutamine kindlasti meelelahutus. Sellest on abi, et märgata teadvustamatuid uskumusi ja käitumismustreid, mis selles elus korduvad ning sunnivad meid tegema ikka ja jälle samu vigu, eriti suhete osas. Usun, et enamus meie suhetest on karmilised. Kohtudes ikka ja jälle on meil võimalus vigu parandada, teadvuses areneda. Eelmiste elude meenutamine aitab meil võtta vastutus oma mõtete ja tunnete eest, selle asemel, et neid projitseerida teistele.

Tõelise õpetaja kohalolu ei lase takerduda eelnevaisse lugudesse, vaid võimaldab näha ja mõista neid õppetunde, mis on arenguks vajalikud.

Kas taassünd on enamasti grupiviisiline, et lahendada eelmises elus pooleli jäänut uues konstellatsioonis või on tõenäosus kohata kedagi, kellega mõnes varasemas reinkarnatsioonis olime lähedalt seotud, pigem habras lootus?

Inimkond elab ja on alati elanud hõimudena. Planeedil on seitse biljonit inimest ja kõik grupid jagunevad omakorda gruppideks. Perekond on üks selline grupp. Pole võimalik lähedalt tunda igaüht oma grupist ja veel vähem teistest gruppidest. Minu arvates moodustuvad grupid samal teadvuse tasemel, kus inimesed tegutsevad või on valmis tegutsema. Vastastikus suhtluses tunneme arusaadavalt kord suuremat, kord vähemat külgetõmbejõudu. See annab märku sarnasustest või seostest eelmises elus.

Kuna ühest eluajast ei jätku, et õppida kõige olulisemat põhjust, miks me ikka ja jälle naaseme - nimelt avastama oma tõelist olemust -, jätkame õppimist elust elusse koos. Kui suudame näha endale lähedasi inimesi omaenda olemuse peegeldusena, vastandumata neile kui isiksustele, saame oma teadvust tervendada palju kiiremini.

Vaimse arengu ühel astmel kogunevad erinevatest gruppidest pärit inimesed ümber elava Õpetaja. Nende omavaheline seotus uue grupina on kantud õpetaja äratatud igatsusest valgustuda. Nii oli näiteks Oshoga. Tema energiavälja kogunes otsijaid üle kogu maailma. Ometi vastutab igaüks ise oma sisevaatluse, meditatsiooni ja teadvuse muundamise eest.

Inimesed, kes sinu juurde tulevad, viibivad tõenäoliselt üsna erinevatel teadvustasanditel. Kas neile saab soovitada universaalset teed või on igaühel vaja läbida erinev õppetund?

Need inimesed, kes minu poole pöörduvad, on jõudnud teatavale teadvustasandile, kus nad mõistavad, vähemasti intellektuaalses plaanis, et nende probleemide põhjused peituvad nende kehas ja alateadvuses. Enamus neist on lugenud raamatuid, tutvunud erinevate ravimeetoditega, mediteerinud ja tegelnud joogaga, kuid siiski kusagil vaimselt kinni jooksnud.

Mõistagi on igaühel elus oma õppetund, aga needki on universaalsed. Inimestena kogeme sarnaseid emotsioone ja mõtleme sarnaseid mõtteid. Liikudes läbi erinevate elufaaside õpime samu asju, kuigi läbi erinevate elukogemuste. Näiteks tuleb meil kõigil õppida aru saama, kuidas töötab meie egoteadvus, et võõranduda oma hirmudest ja uskumustest. Meil tuleb märgata, mismoodi kipume samastuma oma üleoleku- või alaväärsustunde, adekvaatsuse või ebaadekvaatsusetaju, hinnangulisuse või kriitilisusega iseenda ja teiste suhtes. Me peame mõistma, miks me mõtleme ja käitume just nii ja mitte teisiti.

Kui keegi on füüsiliselt, emotsionaalselt või vaimselt täiesti muserdatud, suutmata mediteeridagi, mis võiks olla esimene samm olukorrast väljumiseks?

Muserdatud inimesele soovitada meditatsiooni ongi minu meelest mõttetu. Esimene samm on leppida sellega, et sa tunned, mida sa tunned – ilma vähimagi vastuseisuta, tundeta, nagu oleks miski sinuga valesti. Teine samm oleks uurida ja avastada oma füüsiliste ja psühholoogiliste väljakutsete tõeline allikas, mis peitub alati kehas. Mõistus pakub sageli hinnangulisi vastuseid olukorra võimalike põhjuste kohta. Töötanud sadade inimestega, on minu kogemus, et 90% füüsilistest ja psühholoogilistest vaevustest, ärevusest ja rahutusest on põhjustatud hirmudest ja allasurutud uskumustest, mis mõjutavad keha alateadlikult. Daliani meetod ongi loodud selleks, et inimesed saaksid ühendust oma alateadvusega, sellega, mida nende keha püüab neile öelda.

Inimkond on alles hiljaaegu hakanud teadvustama globaalseid ohte, millega tegelikult juba mõnd aega silmitsi seisame. Vaatamata võimalikele süngetele stsenaariumidele on samal ajal kasvamas ka globaalne kogukond, kes vähemasti püüab elada loodussäästlikumalt, iseenda ja meie planeediga kooskõlas. Kas ühisteadvuses on hiljuti toimunud muutus?

Meie maailm tunneb end globaalsemana kui kunagi varem tänu tehnoloogiale. Ühisteadvuse muutumist on võrratu tunnistada. Ja kuigi võib tunduda, et muutumine on alanud alles hiljaaegu, on praegusse arengupunkti jõudmine võtnud sajandeid. Üha rohkem inimesi on jõudmas arusaamiseni, milliseid kontrolli- ja manipulatsioonimänge nad on kaasa mänginud. Üha rohkem inimesi ütleb lahti oma hirmudest kaotada status quo, mis on inimkonda siiani orjastanud. Üha rohkem inimesi langetab vastutustundlikke valikuid, et elada terviklikult, ausalt, kontrolli ja manipulatsioonita.

Minu arvates nõuab vastutustunne enda ja elu ees meie planeedil vaprust, et astuda välja karjamentaliteedi raamidest ja järgida omaenda sisemist kutset. Mõistmine, et mitte keegi ei saa elada meie eest, annab jõudu, väärikust ja graatsiat. Ainult omaenda jõule ja teadvusele toetudes saame elada kooskõlas oma sisima tõega, minemata kompromissidele.

Millal võiks inimkond saada küllalt küpseks, et siseneda järgmisse ajastusse, Satya Yugasse? Või oleme juba teel – nagu koitki ei saabu välgusähvatusena, vaid vähehaaval? Kas igaüks jõuab valgustuseni omal ajal, märkamatult, kuni ühel hetkel on valgustatuid nii palju, et kõik mõistavad: pimedus on pöördumatult jäänud seljataha?

Kõik toimub tsüklitena. Idas täitub dharmaratta ring iga 2,500 kuni 2,600 aasta pärast. Palju sarnaseid muutusi on toimunud ja saab toimuma, sest universumil pole algust ega lõppu. Uued hinged saabuvad planeedile ja kordavad vanu vigu. Päike ei tõuse vaid üksainus kord. Nende jaoks, kes on siin kauem viibinud, on see olnud väga pikk öö. Me elame kiirenemise ajastul, kus aja mõistegi on juba kadumas. Sest me oleme lähenemas pöördepunktile, kust saab alguse uus tsükkel. Paljud vanad hinged, kes on kogenud mitut sellist tsüklit, on lõpuks valmis lahti laskma oma hirmudest ja kiindumustest ning usaldama tundmatust, milleks on universum ise.

Juba George Gurdjieff ütles ja Osho kinnitas tema sõnu, et kui planeedil üheaegselt elab 200 valgustunud inimest, muundab nende valguse jõud planeedi teadvustamatu pimeduse teiseks. 1990. aastal nägin sellise globaalse transformatsiooni nägemust ja kirjeldasin seda oma raamatus „Ime otsingul. Tervenemisteekond teadlikkuseni“. Jah, koit on lähedal nende jaoks, kes on valmis elama vapralt ja vahetult, täielikult tunnistades iseenda teadvustamatut pimedust. Teadvuse valgus on meis alati, aga et seda näha, tuleb teha tööd ja valmistuda, et elada selles täie vastutustundega.

Üha rohkem inimesi on hakanud mõistma, et keegi ei vastuta nende õnne eest peale nende enda. Mitte keegi teine ei vastuta selle eest, et nad oleksid armastatud või elaksid omaenda elu. See on nii jõuduandev. Mida rohkem inimesi seda mõistab ja selles vaimus elab, seda rohkem on meil lootust globaalsele muutumisele.

Parim, mida teha muutuste lainel püsimiseks ja uue valgustusajastu aluste rajamiseks, on muundada oma hirmud ja ebakindlus teadlikkuseks. Tuleb lakata leppimast või veel enam, lohutamast teiste alateadlikke hirme ja ebakindlust. Meie elu esmane eesmärk peaks olema avastada meie surematu, hävitamatu ja hävimatu olemus.

Aitäh, Mada, su õilsa ja kauni pühendumuse, vapruse ja helduse eest. See on olnud väga inspireeriv.

Rõõm on minupoolne! Loodetavasti on lugejatel meie kõnelusest abi.