MAALEHE LAUREAADID | Jürgen Rooste: maailma saab muutma hakata ikka ainult iseendast
Seda joont on Jürgen Rooste oma lugudes alati hoidnud – kirjutada nii, et mõjub, läheb hinge, paneb kaasa mõtlema. See tähendab, et ei lase lugemist pooleli jätta.
Maaleht sai 1. oktoobril 32 aastat vanaks. Sel puhul tunnustab toimetus oma tänavu kõige rohkem silma paistnud kaasautoreid.
Usun, et Maalehe lugeja nõustub: oma sõna jõudu ja mõju Jürgen Rooste kunagi kurjasti ei kasuta. Ega muidu oleks tema kirjutatud lood leidnud väga kiiresti poolehoidjaid juba seitse aastat tagasi, kui ta meil toimetajana ametis oli.
Viie aasta eest valis Jürgen aga vabakutselise tee. Ja sellele ajale tagasi vaadates möönab, et algus oli tõepoolest okkaline, nagu tavatsetakse öelda. Kõige tähtsam – loominguline vabadus – oli tõesti olemas. No kui just “vabalangemiseks” ei kiskunud ega kõigutanud kindlustunnet, et kust homne äraelamine või üüriraha võiks tulla.
Jah, vabadus kunstnikutöö juures võibki olla korraga üks kõige parem ning samas kõige ohtlikum ja raskem. Paneb proovile looja siira soovi jääda iseendaks, mitte end tühja-tähja peale kulutada.
Jürgeni siiruses pole lugeja siiski pidanud kahtlema. Seda on ta suutnud tõestada just oma lihtsa, arusaadava, täpse sõnakasutuse ja mõjusa mõttepildiga. Olgu siis kedagi intervjueerides või pakitsevaid teemasid lahti harutades. Siis aga äkki enda kohta järeldades, et ka neljakümneaastaselt otsib toda iseendaks olemise viisi... Et kuidas kõige paremini olla see vesi, mis oma sängis voolab ja kuidas lasta endal olla inimene. Ega pelga tunnistada, et pole senini kindel, kas oskab. Eesti ja kogu maailma mured lihtsalt möllavad liialt ta sees. Mõtted ja murekesed on peaaegu nagu parasiidid, kes purevad, teevad vahel haigeks...
Jah, praegune aeg ongi veider. Kiiva kisub ilm, ja kui on võimalusi midagi paremaks muuta, aga see eeldab pidevat võitlust, siis... “Muidugi: maailma saab muutma hakata ikka ainult iseendast, alati,” on Jürgen veendunud.
Loomingulises mõttes on ärevad ja rasked ajad tema meelest ägedad, sest annavad põhjust luua – ja sõna tähendab. Toob näiteks, et Eestis ilmus läinud aastal umbes 150 uut luuleraamatut, mida on rohkem kui kunagi varem. Luuleõhtuid on palju, vabamikrofoni õhtuid. See tähendab, et kuigi luulet ostetakse ja loetakse vähem, on luule siiski mingis mõttes suurem ja olulisem kui kunagi varem. Aga selle kohta on Jürgenil oma kurb teooria: Eestis on luule olnud kõige olulisem ikka viletsatel ja rõhuvatel aegadel, kurjade tuulte tulles...
