Privet, gorod Narva: on veel alles seda, mis ei ole keskmine Euroopa
Vaatasin Narva Vaba Lava selle hooaja ja kogu 2019/2021 kuraatorprogrammi avalavastust “Lõhe” hoopis Tartus Eesti Rahva Muuseumi teatrisaalis.
Ei oska öelda, kumb objekt viimastel aastatel suuremat tähelepanu on saanud – kas Narva või Tartu uhke muuseum. Vaatasin ja kuulasin pärast lavastuse nägemist veel kord Nublu ja Gameboy Tetrise hitti Narvast. Kinnitust sai mõte, et üks õnnestunud armastuslaulu muusikavideo teeb integratsiooni vallas ära suurema töö kui mis tahes poliitilised ja kultuurilised institutsioonid aastatega kokku.
Kirju meelega linn
Lugesin kusagilt seda ka, et kõnealuse muusikavideo režissöör on Marta Vaarik, ja mõtlesin: palju õnne, Andrus. Videot iseloomustab mu jaoks kõige paremini sõna “kirju” ja tõtt-öelda seal käies just sellise mulje Narva ja narvakad on jätnud. Narvas on veel alles seda, mis ei ole n-ö keskmine Euroopa. Seda tuleks hoida, mitte lasta linna muutuda pügatud muruga, heaolu ülekülluses vaevlevaks tavaliseks Eesti linnaks.
Arvan, et see oli Narva Vaba Lava avamise aegu, kui Rein Lang Narvast rääkides juhtis lausa piltlikult tähelepanu asjaolule, mis on selles linnas probleem. Ta näitas ja küsis, kas olen tähele pannud, et Narva viiekorruseliste kortermajade alumise, kauplusteks ja muuks avalikuks tegevuseks mõeldud korruse aknad on enamikus kinni löödud. Seal ei sünni midagi.
Ja tõesti, panin tähele, et Narva laiab samuti suurte marketitega. Ometi on neil veel alles mis päris. Kreenholm kompleksina, kui seal muidugi euroremonti ei kavatseta teha, vaid säilitatakse võimas ja esteetiline tööstusarhitektuur. Ilmselt poleks ma, nagu suur osa eestlastest, sinna imesse sattunud, kui ei oleks Tartu Uue Teatri “Kremli ööbikute” lavastust.
Nii nagu Nublu Narva hitt on kahes keeles lauldud, on üles ehitatud kolm Narva Vabas Lavas sündinud lavastust.
Jarek Kasar rääkis loo, kuidas Jekaterinburgis, mis on Siberi rokkmuusika pealinn, tuli teda ja truppi Narva Vaba lava etenduse “Transiit. Peatage muusika” eest tänama vana rokkar, kes rääkis pika jutu vene keeles. Jarek tunnistas talle, et “ne ponimõmm”. Mees olla väga üllatunud, sest Jarek selles lavastuses räägib pikad jutud just vene keeles. Muusikud said ikka omavahel jutule, see on nii üle ilma.
Ühendavad lood
Aga siia tõin selle loo näitena, kuidas Narvas sündinud lavastusi, ka “Minu Eesti vanaema” ja nüüd “Lõhe”, mis on ühes võtmes, lavastab vene lavastaja ja mängivad eesti näitlejad –, on mitmel moel püütud teha vaadatavaks ja mõistetavaks nii eestlastele kui venelastele. Ühine on ka see, et kõik kolm on dokumentaallavastused. (Paratamatult tuleb pähe küsimus, kas Nublu “Für Oksana” on dokumentaalne? On see ainult fantaasia, et eesti poiss armub venelannasse Narvas, või...? Või see polegi tähtis.)
“Lõhe” eesmärk, nagu kirjutavad tegijad, on mõista, kuidas piiri tekkimine 1990. aastate alguses peegeldus Narva ja Ivangorodi elanike saatustel. Trupp, mille koosseisus olid nii Venemaa kui ka Eesti näitlejad, tegi intervjuusid Narva ja Ivangorodi elanikega, kelle lood said dokumentaalse lavastuse monoloogideks, mis kõlasid kui kajana kahekordselt. Nimelt: kui rääkija kõneles eesti keeles, järgnes venekeelne tõlge, ja vastupidi. Usun, see nipp hakkab iga mängukorraga säravalt elama.
On teinegi uhke vormivõte – näitlejad astuvad lavale ja sealt ära läbi tapeetseina, mis on nagu piir kahe linna, kahe meele vahel. See on ka videoekraan, kus näiteks räägivad Venemaa näitlejad, kes projektis osalesid.
See võib olla minu intuitiivne mõte vaid, aga lugesin lavastusest välja, et mitte piirivalvurid Narva jõe Sõpruse sillal ei tekita Narva ja Ivangorodi inimestes lõhet, vaid mõttemaailmade lõhenemine on tekkinud sügavamal peidus olevatest lugudest.
Panen Nublu “Für Oksana” ja kolm Narva Vabas Lavas sündinud lavastust oma peas ühte pakki, mis aitab mõista maailma ja inimesi. Nublul ratsutab valgel hobusel printsess.