Vene ümbermaailmareisidel mängisid olulist rolli baltisaksa päritolu meresõitjad

29. novembril taasavatavas Paksu Margareeta uues püsiekspositsioonis saab tutvuda baltisaksa päritolu meresõitjate ekspeditsioonidega, mis panid aluse Vene keisririigi regulaarsete ümbermaailmareiside traditsioonile.

Vene maadeavastuste ajaloos oli XIX sajandi algus märgilise tähtsusega, kuna siis pandi alus keisririigi regulaarsete ümbermaailmareiside traditsioonile.

Need ekspeditsioonid avardasid teaduslikku ja geograafilist maailmapilti ning olid olulised Vene Keiserliku Mereväe ja merekaubanduse arendamises. Olulist rolli mängisid nendes baltisaksa päritolu meresõitjad, kelle tegemised on kajastatud ka Paksu Margareeta uues püsiekspositsioonis.

Kaheksa ekspeditsiooni, mis toimusid vahemikus 1803–1829, on külastaja ette toodud interaktiivse lahendusena, mis võimaldab detailselt jälgida nende reiside kulgu.

Adam Johann von Krusenstern

Adam Johann von Krusensterni (1770-1846) peamine eesmärk oli varustada regulaarsete ümbermaailmareisidega Kamtšatkat ja Vene-Ameerikat. Seda põhimõtet rõhutas Krusenstern 1799. aastal Vene keisrile esitatud ümbermaailmareisi kavas: „Ainult regulaarne kauplemine saab olla mereriigi võimsuse ja vankumatu suuruse alustalaks”.

Lisaks võimaldanuks ümbermaailmareisid koolitada uusi põlvkondi Vene mereväelasi. Krusensterni juhitud esimese Vene ümbermaailmareisi (1803–1806) eesmärk oligi niisiis sisse seada merekaubandus Kamtšatka ja Vene-Ameerika aladega. Krusensternil avanes ümbermaailmareisil võimalus purjetada samades vetes, kus kunagi oli seilanud tema suur eeskuju James Cook. See veenis teda, et Vaikse ookeani keskosas 20 kraadi ekvaatorist põhja ja lõuna poole on võimalik avastada palju seni kaartidele kandmata saari.

See sai Vene ümbermaailmareiside peamiseks juhtmõtteks ning sellest lähtusid kõik järgnevad baltisakslaste juhatatud ekspeditsioonid.

Otto von Kotzebue

Napoleoni sõdade lõppedes tõusis Arktika uurimine endise riigitegelase Nikolai Rumjantsevi (1754–1826) eestvedamisel uuesti päevakorda, rahastades Otto von Kotzebue (1787-1846) esimest ümbermaailmareisi (1815–1818) Loodeväila läbimiseks.

Krusenstern oli veendunud, et Loodeväila ei ole võimalik läbida, kuid Vene-Ameerika rannikualade geograafia uurimise seisukohalt oli see oluline. Kotzebue ekspeditsioonil tehtud geograafiliste avastuste arvu Vaikses ookeanis ei õnnestunud mitte ühelgi teisel Vene ekspeditsioonil hiljem ületada.

Lisaks avastas Kotzebue Beringi väinas Diomiidi saared ning Alaska rannikul suure lahe, mis täna kannab tema nime. Ebaõnnestunud Loodeväila läbimise katse ei andnud aga Kotzebuele rahu. 1823. aastal näis, et see unistus täitub, kuid uut võimalust Kotzebue siiski ei saanud, kuid keiser jättis Kotzebuele vabad käed marsruudi valikuks Vaikse ookeani keskosas. Jälle oli Kotzebuel õnne, sest ta avastas mitu uut saart.

Fabian Gottlieb von Bellingshausen

Fabian Gottlieb von Bellingshauseni (1778-1852) juhitud Vene Antarktika ekspeditsiooni (1819-1821) algatas Vene mereväeminister, prantsuse päritolu markii de Traversay (1754–1831) 1818. aastal. See ekspeditsioon pidi ületama James Cooki ekspeditsiooni tulemused, jõudes lõunapoolusele nii lähedale kui võimalik ning jätkama Kotzebue avastuste reaga Vaikse ookeani keskosas.

Bellingshausenil ei õnnestunud kinnitada kontinendi olemasolu lõunapöörijoonest lõuna suunas, kuigi täna peetakse Antarktise avastamise kuupäevaks 28. jaanuari 1820, mil Vene ekspeditsioon nägi väidetavalt Antarktise kontinendi šelfiliustikku kuninganna Maudi maa piirkonnas.

Ka avastas Vene ekspeditsioon erinevalt Cookist antarktilistes vetes jaanuaris 1821 maismaad. Nendeks olid Peeter I saar ja Aleksander I rannik – lõunapoolseimad maad, mis seni avastatud. Avastusi tegi Bellingshausen ka Marshalli saarestikus Vaikses ookeanis.

Ferdinand von Wrangell

Ferdinand von Wrangell (1797-1870) juhtis Kirde-Siberi ekspeditsiooni Kolõma rühma (1821–1824), mille ülesandeks oli uurida Kolõma jõest idasse jäävat Kirde-Siberi rannikuala kuni Põhjaneemeni.
Ekspeditsioon oli ebatavaline selles mõttes, et laevade asemel kasutati uurimiseks hoopis koerterakendeid. Retkede tulemusel tõestas Wrangell, et maismaaühendust Aasia ja Ameerika vahel ei eksisteeri ning Ameerika ei paikne Siberi ranniku vahetus läheduses.

Pärast Kirde–Siberi ekspeditsioonilt tagasitulekut seilas Wrangell aastatel 1825–1827 teist korda ümber maailma, viies Kamtšatkale ja Vene-Ameerikasse elutähtsat varustust. Reisi esimene osa kordas suuresti Krusensterni ekspeditsiooni marsruuti ning seepärast avastusi ei tehtud.

Friedrich Benjamin von Lütke

Friedrich Benjamin von Lütke (1797-1882) juhtis aastatel 1821‒1824 ekspeditsiooni Novaja Zemlja ja Koola poolsaare rannikualade kaardistamiseks. Kui Koola poolsaare põhjarannik õnnestus täielikult kaardistada, siis keerulised jääolud Novaja Zemlja läänerannikul ei võimaldanud Lütkel kaugemale jõuda Nassau neemest. Kaksiksaare idarannikut Lütkel kaardistada ei õnnestunudki.

Aastatel 1826‒1829 toimunud ümbermaailmareisi ülesandeks oli lisaks Kamtšatka ja Vene Ameerika varustamisele ka impeeriumi rannikuala kaardistamine Beringi väinast kuni Šantari saarteni. Ta uuris ka Karoliinide saarerühma Vaikses ookeanis. Pärast Vene-Ameerika külastamist kaardistaski Lütke 1827. aasta augustis Saint Matthew saart Beringi meres, 1828. aasta suvehooajaks suundus Lütke tagasi Beringi väina ning kaardistas ranniku Tšuktši poolsaarest kuni Kamtšatkani. Šantari saarte kaardistamiseni Lütke ei jõudnudki, sest enne tuli tagasi pöörduda Peterburi.

Need ekspeditsioonid, millega ülalmainitud mehed end ajalukku kirjutasid ning üle maailma kuulsust kogusid, kujundasid Vene maadeavastusi ka hilisemal ajal. Nüüd on võimalik neid lähemalt vaadelda 29. novembril taasavatavas Paksus Margareetas.

Baltisakslaste merereise kajastav interaktiivne lahendus on valminud koostöös Eesti Maaülikooli Teadusloo Uurimise Keskuse juhataja dr Erki Tammiksaarega.