Rõõm on pisiasjades

Argo Ideon

Rõõm peidab end väikestes asjades, mitte suurtes. Kui näiteks kõnniteel, millel sa kulged kodust töökontorisse, on üks lõik korda saanud ja augud ära parandatud, on see juba suur sündmus. Toredad hetked on sõpradega kokkusaamised, mida logistilistel põhjustel juhtub aga harva. Mõni klaas veini koos meeldiva inimesega aitab päris jupp aega edasi.

Teine hetkede allikas on reisimine. Lennukis rihm kinni tõmmata on alati vahva, sest algab üks teekond kuhugi mujale. Mõne päeva parim moment on ka nunnu kassipilt või lihtsalt see, kui töö on tänaseks otsa saanud.

Uurimistöö kandis vilja

Kristel Kirss

Lapsepõlvekodu aias kasvab minu lemmikõunu kandev puu. Selle sordi­nime meie peres keegi ei teadnud. Ka vanus on teadmata, puu oli olemas juba siis, kui minu ema end mäletama hakkas.

Räpina Aianduskooli õpetaja Liisi Kont tegi ettepaneku, et tooksin mõned õunad õpetajatele uurida. Paari kuu pärast sain rõõmustava uudise. Minu lemmikõuna (Malus domestica Borkh.) näol on tegu väga vana sordiga. Emapuu leiti 1850. aastal Södermanlandi Åkero mõisa aiast. Nii kannabki sort ’Akero’ nime. Kui emale sellest rääkisin, tulid talle rõõmupisarad silma. Otsustasime, et järgmise oma perepildi teeme just selle õunapuu all.

459 õnnelikku inimest

Rein Sikk
Narva Vanalinna makett

Sain kogunisti kahel korral rõõmustada, et ma pole ilmaasjata lugusid kirjutanud. Juuli alguses panin lehte kirja: “Seekordne laulupeorongkäik on eriline, sest seal sammub 459 eriti õnnelikku inimest. Just Maalehe eestvedamisel ja taganttorkimisel saavad esimest korda laulu- ja tantsupidude ajaloos rongkäigus marssida ka need lauljad-tantsijad, kes suurele peole esinema ei pääsenud.“

Teistkordne rõõm tuli detsembri algul pärast paarikümmet Vana-Narva maketi teemalist murelikku artiklit läbi kuue aasta, kui selgus, et imeline makett on siiski eksponeerimispaika leidmas.

Hea, kui sai head teha!

Siberi taiga ja Himaalaja mäed
Kristiina Viiron
Kristiina Himaalaja mägedes

Kuna tänavune aasta on toonud ka päris mitmeid kurbi momente, siis ilmselt tasakaaluks on mul neid väga-väga toredaid hetki kogunisti kaks. Sel aastal täitus kaks minu suurt soovi – käia Siberis ja näha taigat ning matkata Himaalaja mägedes.

Mäletan, kuidas seisin Siberis Mana jõel laeva vööris lausvihma käes ning lihtsalt vaatasin ja vaatasin möödalibisevaid lõputuid metsamassiive. Kilo­meetreid ja kilomeetreid.

Himaalaja mägedes Langtangi rahvuspargis oleks aga tahtnud iga momendi igaveseks oma mällu salvestada. Need olid hetked, mil taipasin, kui hästi kõik ikkagi on.

Kuidas ma peaministrile päkapikumütsi pähe panin
Ivar Soopan

Ajakirjanduses on tööõnnetused tihtipeale veidrad apsakad, millele tagantjärele mõeldes on keeruline seletust leida. Need juhtuvad, kui mitu asjaolu satuvad kokku. Üks selline juhtum oli mul 8. detsembril Riisipere raudteejaamas.

Rahvas kogunes, kohe pidi saabuma rong, et inimesed peale võtta ja teha esimene ametlik reis uuel Riisipere–Turba raudteelõigul. Olin perroonil ja filmisin mobiiltelefoniga. Tegin Maalehe Facebooki lehele otseülekannet. Kõik, mis kaamera eest läbi käis, oli otse-eetris.

Märkasin, et mu telefoni­ekraanil on mingi imelik sinine ruut, lisandus, mida ei tohiks seal olla. Polnud sellist Facebook live’i rakenduses varem näinud. Liikusin kaameraga, et jäädvustada peaminister Jüri Ratase saabumist perroonil. Ja äkki hüppas ekraanil ühe mehe pähe päkapikumüts. Seejärel tuli kaadrisse peaminister ja tema kõrval seisnud naisterahvas. Ka nende pähe tekkisid päkapikumütsid. Ma ei uskunud oma silmi!

Ma ei kasuta kunagi mingisuguseid naljarakendusi, mis lisavad videopildile midagi juurde, aga nüüd oli see ootamatult juhtunud, ja seda veel Eesti üht tuntumat meest filmides. Piinlik lugu, palun vabandust.

Eneseületus on puhas rõõm
Marju Reitsak

Seegi aasta on viinud mind mitme maa ja mere taha. Kõige eredamalt on meeles reis India ookeani saartele – Maldiividele. Reisi enda kohta saab öelda nii head kui halba, kuid eredaimad hetked on seotud seal kogetud eneseületamisega. Käisin esimest korda elus tormises ookeanis ujumas. Ja koos haikaladega! Tõsi küll, paljud neist olid alles varateismelised ja endast mingit ohtu ei kujuta, kuid leidus ka minust julgelt suuremaid haisid. Kusjuures neid oli seal palju. Ma poleks endast iial uskunud, et selliseks teoks julguse kokku suudan võtta, kuid kogemus oli võrratu!

Veidike surematust

Jana Rand

Kevadel, ühel päikest täis maipäeval, sündis mu poja­tütreke. Mu elu oleks sel hetkel justkui kaheks jagatud – selleks, mis oli enne ja selleks, mis nüüd. Mõistsin seda kohe, kui sain väikese, piimast lõhnava pambu rinnale suruda ja tema sügavatesse titesilmadesse vaadata.

Minu arvates sündis ta ilusale maale ja toreda rahva hulka, lahendama oma elu ülesandeid ja täitma oma kohta põlvkondade pikas reas. Hea on mõelda, et selles väikeses inimeses keerleb ka tükike minu DNAd, andes mullegi veidi surematust juurde.

Rattamees tunneb asja

Rein Raudvere

See võis olla paar-kolm kuud tagasi, kui “Aktuaalses kaameras“ rääkis saatejuht Priit Kuusk peaminister Rattast ja Ratta valitsusest. Hetke tegi toredaks mitte niivõrd uudise sisu, vaid see, et nii harva – peaaegu et üldse mitte – kuulen pea­ministri nime öeldavat sellisel kujul, mis tegelikult peaks olema ju nii loomulik, nii keelepärane. Ju on harjunud ka rattamehena tuntud ja paljudes maades pedaalinud Kuusk oma sõiduriista ikka rattaks pidama ning ega suugi kipu siis seda teisiti välja ütlema.

Teine tore hetk pärineb ühest uudistesaatest vähem kui kuu aja eest. Kõrvupaitav oli kuulda, kui omakorda peaminister Jüri Ratas rääkis justiitsminister Aja tegemistest.

Natuke kurb on ka. Need toredad hetked kestavad vaid viivu. Hetk ongi viiv.

Sanlinnus sirguvad uued kanad

Lii Sammler

“Tere! Lugesin Maa­lehest meist ilusat artiklit. Minu jaoks muutub Maaleht kohe väärtuslikumaks, kui sealt saab lugeda tootjate käekäigust. Kogu Eestis linnukasvatus vajab kindlasti rohkem tähelepanu, praegu toodame oma riigis ju ainult 50% tarbitavatest kanamunadest. Saadan ka pildi kasvavatest kanadest. Lugupidamisega Andres Puksov, OÜ Sanlind juhataja.“

Meenutuseks: eelmisel aastal avastati OÜst Sanlind salmonellapisik ja kõik kanad tuli tappa. Ettevõtte rajaja Andres Puksov pidi hävitama oma elutöö. Õnneks jätkus tal jõudu jalule tõusta ja edasi minna.

Viimastel aastatel, kui surve põllumeestele on muutunud järjest rõhuvamaks nii PRIA, keskkonnakaitsjate, terviseameti kui ka tarbija poolt ning kui poliitmängudes hakkavad lendama tublide põllumeeste pead, on põllumajandusest kirjutaval ajakirjanikul üha raskem ilusaid hetki leida. Seetõttu satub ka sellised kirju, nagu tsiteeritud, meie postkastidesse harva. Need aitavad meidki edasi minna. Aitäh, Andres.

Sviithaart
Kadri Tramm

Tänavu mais, kui Maakodu toimetus käis koos sõpradega haljastamas psüühiliste erivajadustega inimeste koduaeda Pärnus, tõid selle maja töötajad meile appi elanikke – mehi ja naisi –, kes juhendamisel said hakkama lihtsamate töödega. Üsna pea selgus, et juhendajaid meist kellestki väga polnud. Kui silmanurgast nägid vilksamisi, et pikk kõhetu mees tassis veeämbreid, siis järgmisel hetkel oli ta kadunud nagu tina tuhka. Kuni tuli järgmine, võttis veeämbrid, ja kõik kordus.

Olime vihtunud niimoodi tublisti tööd teha, kui meie juurde tuli üks mees, selle maja elanik, näpus plekist roos. Selgus, et ta meisterdab neid ajaviiteks oma väikeses toakeses, ja rääkis üksikasjalikult, kui lihtne see tegelikult on. Järgmisel hetkel tuli ta, paberkotike käes ja kinkis punase kenas pakendis plekist roosi Maakodu toimetusele. Pakendil on silt “SVIITHAART“ ja tekst: “Iga õis on eriline ja isemoodi, valmistatud sooja südame ja hingesoojusega. Sviithaart õites on peidus päikesekilluke igasse päeva.“

See mees, nagu ka ka paljud teised selle maja elanikud, on mul praeguseni eredalt meeles – igaüks eriline ja isemoodi. See roos aga on siiani oma pakendis toimetuse aknalaual ja on aasta pimedaimal ajal meile päikese eest.

Kummaline tunne

Margus Mikomägi
Kõrvenõges ritsikavastsetega.

Mul on kaks proovivaba päeva. Hetk tagasi olin linnas ja ei mõelnud me aiast. Sügis on juba. Nüüd istun ja vaatan ilma maal. Kuidagi automaatselt leian käärid ja kindad. Sammun kindlalt kogu suve meie värava kõrval kasvanud ja õilmitsenud nõgesepõõsa juurde. Täis elujõus kõrve­nõgesest on saanud hõredad rootsud. Et lõikan maha.

Ja siis selle kindla tegevuse mõtte pealt peatun. Jään nõgeserootsudesse kinni. Jätan nad alles. Hääbuma. Ise ja loomulikult.

Sammun tagasi, et lõikan maha vähemasti selle nõgese, mis mind vahel kõrvetama kippus, kui veepumpa sisse lülitasin. Ma olen nende nõgestega koos elanud kevade ja suve. Minu nõgesed. Aias. Las nad olla mõlemad. Kole on ilus.

Armastus kogu eluks!

Maire Aunaste

Pole midagi teha – pean ennast kiitma selle eest, et täitsin eluaegse unistuse. Käisin aastavahetusel 2002/2003 New Orleansis. Olin seal tookord vaid neli päeva, aga jõudsin kõrvuni armuda Louisiana toitu, inimestesse ja muidugi muusikasse. Otsustasin, et ilma Mardi Gras' festivali külastamata ma siitilmast ei lahku! Ostsin piletid ära aasta tagasi ja selle aasta 1. märtsil lendasin New Orleansi. Ma ju teadsin – muusika ühendab, aga et ta ühendab nii, et enam lahti ei lasegi… Armastus kogu eluks! Kui tagasi Eestisse jõudsin, olid valimised õnneks läbi!

Teisi on veel!

Heli Raamets

Olen mitu aastat kirjutanud ja rääkinud pakendite sorteerimisest, no ja muidugi ka ise usinasti sortinud. Tundsin ennast üksiku friigina. Isegi sõbrad naersid, et olen prügihull, kellel on kodus kaheksa prügikasti.

Paar kuud tagasi nägin üht naist, kes viis pakendikonteinerisse kotitäie pakendeid. Sel hetkel tabas mind äratundmine, et tänavu on meedias aina rohkem räägitud prügiprobleemist ja see teema on jõudnud enamuse teadvusse. Isegi Tallinna kontoris hakati sortimisega tegelema. Teadmine, et ma pole üksik hull, tegi tuju heaks!

Peipsist Etnani, ja mujale

Andres Eilart

Tegelikult on neid hetki olnud ikkagi ju rohkem kui üks. Kuidas kõrvutadagi Sitsiilia artišokkide või eesliprae maitset ja südasuvist ahvenapüüki Vaskna järvel? Ahjusooja suitsurääbise lauda Peipsi kaldal või Rovaniemi kirbuturu lõhna vanade vinüülilettide vahel? Ujumist Mana jõe kiires voolus Siberis või Jüri Arraku päris esimese õlimaali avastamist? Põhjarahvaste juurte uurija Kaljo Põllu mälestusnäituse avamist Hiiumaal või laps kukil Etna otsa ronimist, tabades tol hetkel, et suureks ja raskeks oled juba sirgunud, Betti!

Lisaks on sel aastal istutatud üksjagu seemneid, mille vilju saab küllap juba järgmistel aastatel näha.

Üks telefonikõne

Lennart Käämer

Meedia on kiiresti muutuv äri ja ajakirjanikutöö vaheldusrikas. Kord istud toimetusetoolil, kord võtad vastu vabakutselisepõlve väljakutseid. Tänavu suvel vahetasingi üheksast viieni kohustused ranna, ringisõitude ja longeroõhtute vastu. Tuleviku osas garantiid polnud, aga küll mõnele CV-le ikka vastatakse. Ei vastatud.

Jõudiski kätte päev, mil tuli sulepea lauale panna, kindad kätte tõmmata ja kirjutamise kõrvale natuke katusekive laduda. Läks nädal, läks kaks. Kiskus sügiseseks.

Kui ühel vihmasel hommikupoolikul Viimsis eramuesisel autos konutasin, helises telefon. Helistajaks näitas Raivo Murde (Maalehe tegevtoimetaja). Võtsin pakkumise asuda Maalehe veebitoimetaja kohale vastu. Suhtlen iga päev telefonis tüdimuseni. Aga see kõne vihmasel juulilõpuhommikul on teistest kuidagi eredamalt meelde jäänud.

Üle 25 aasta suusad alla
Mari Kartau

Jätsin suusatamise maha varsti pärast seda, kui tulid plastsuusad. Liht­salt ei osanud neid nii määrida, et nad ka edas­pidi liiguks, mitte vaid tagurpidi. See oli väga ammu.

Vahepeal võttis maad ka kliima soojenemine ja polnudki aastaid õieti lund, millel suusatada.

Selle, 2019. aasta alguses tundus, et vist jääb lumi pikemaks maha. Lootuses, et suusa- ning määrdetehnoloogiagi on võrreldes 1980ndatega arenenud, otsustasin uuele katsele minna. Järelturult sain suusavarustuse ja uisudki pealekauba 120 euro eest. Pole paha!

Lisaks muule on vahepeal arenenud ka taristu. Suusatada terviserajale sisse aetud rajal on puhas lust! Aga samas on väga lahe teinekord ka tundmatutes võpsikutes sumbata.

Loodan, et ka algaval talvel ikka lund tuleb ja ootan juba, et oleks jälle põhjust suusad-uisud välja otsida.

Päike ei läinudki looja

Raivo Murde
Geotermiline oja Islandil.

Minu eelmise aasta eredaim hetk kestis 168 tundi, sest päike ei kavatsenudki loojuda ja mina ei tahtnud magada. Juunis veedetud perepuhkus Islandil sattus sellel saarel harva esinevale nädalale, kus vihma ei sadanudki ning polaarpäeva tõttu oli kogu aeg valge.

Peale selle, et ma tundsin end seal olevat justkui teisel planeedil, kogesin Islandil hetki, mis sööbisid igaveseks mällu. Kuidas ma jääkülmas, kuid piltilusas mägijärves ihuüksinda külmakrampides ujusin ja pärast rendiautoga vulkaanituha sisse kinni jäin. Või kui ronisin mitu tundi mäkke, et heita väsinuna sooja geotermilisse ojja ning õhtul praadisin turult ostetud hobuse- ja vaalaliha. Hobusepihv viib keele alla!

Aus vastus

Silja Lättemäe

Huviga vaatasin ühel õhtul, kuidas otse Ida-Virumaalt tulnud toona veel maaelu­ministri kandidaat Arvo Aller Aktuaalses Kaameras intervjuud andis. Saatejuhi küsimuse peale, et kas ta ei karda, vastas Aller ausalt ja keerutamata: “Ikka kardan.“

Selline otsekohene vastus mõjus ootamatult sümpaatselt: inimene vastas inimlikult, poliitilist maski ette tõmbamata. Oleme ju viimasel ajal lausa karastunud päevapoliitilist infot vastu võtma nii, et üks terav väljaütlemine ajab teist taga stiilis, et sina valetad, tema valetab ja nemad valetavad niikuinii. Selline ründav sõnapruuk võiks nüüd jõulude aegu tuurid maha võtta.

17 eredat hetke

Valdek Alber

Kui nüüd mullusele tagasi vaatan, siis oli rahulik ja suhteliselt töine aasta, mõõduka eredusastmega.

Mõne soojema sähvatusena on tore olnud näha veel viljapõlde, mis rukkililledest sinised. Rõõmu valmistab, et rändlinnud tulevad ja lähevad ning neid tundub rohkem olevat. Hall-kärbsenäpp tegi aknaluugile pesa ja siis olime kodus vaikselt.

Ristikust valgeks kasvanud muru ka kuni sügiseni ei niitnud, sest see meeldis mesilastele. Veel kohtasin mõnda vana head sõpra, kellega tulevasi eredaid hetki planeerisime. Hiliste õhtutundideni.

Jõulud või talvine pööripäev

Madis Must

Kõigepealt oleme kodus, siis vanavanemate juures. Noored, vanad ja vahepealsed. Pisut juuri – pisut uut ja pisut vana. Väike vaidlemine kõigi vahel käib asja juurde. Ahjuliha, kartulit, ahjukapsast ja teed. Telefon ei helise, aga telekas paiguti mängib.

Kas lumi tuleb maha? Vist küll, kui uskuda Maalehte. Habemega jõuluvana tuleb igatahes, varem tuli ka. Jõululaulud on juba mitu nädalat raadios mänginud, vihm pole seganud. Mingi kass luusib aias ringi.

Ja siis paneme edasi, sest 2020 kõlab hästi.

Seal kus lõpeb, seal ka algab tee.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid