MAALEHE TOIMETUSE JÕULUVEERUD | Minu tore hetk 2019
Maalehe rahvas tervitab lugejaid väikeste lookestega, mis on heas mõttes lõppevast aastast meelde jäänud.
Mööduval aastal tõi juubelipidu lauluväljakule rohkem rahvast, kui see kanda jõudis.
Enne seda müüsid Kalevi staadioni välja tantsijad, kes ka suure pingutuse keskel alati veel midagi lisaks jaksavad teha.
Sel korral hakkas keegi tunnelis staadionile minekut ootavatest segarühmade tantsijatest laulma koos Jaan Tättega: “...olen soo! Tantsime koos!“ ja džinn oligi pudelist väljas ning maa-alune hittseade sündinud.
Tunnel kajab üldse hästi, aga eriti mõjuv on siis, kui sajad üksteise kõrvale tuubitud tantsijad kätest kinni haaravad, koos õõtsuvad ja täiel häälel laulavad. Mõni naeratades, teine veidi märja silmaga, sest nii tore ja natuke hell on niiviisi koos olla.
Aitäh, tantsijad, et selliseid hetki loote ja jagada lubate!
Kel nägemata, leiab video soolaulust sama loo juurest Maalehe veebist.
Sain kogunisti kahel korral rõõmustada, et ma pole ilmaasjata lugusid kirjutanud. Juuli alguses panin lehte kirja: “Seekordne laulupeorongkäik on eriline, sest seal sammub 459 eriti õnnelikku inimest. Just Maalehe eestvedamisel ja taganttorkimisel saavad esimest korda laulu- ja tantsupidude ajaloos rongkäigus marssida ka need lauljad-tantsijad, kes suurele peole esinema ei pääsenud.“
Teistkordne rõõm tuli detsembri algul pärast paarikümmet Vana-Narva maketi teemalist murelikku artiklit läbi kuue aasta, kui selgus, et imeline makett on siiski eksponeerimispaika leidmas.
Hea, kui sai head teha!
Kuna tänavune aasta on toonud ka päris mitmeid kurbi momente, siis ilmselt tasakaaluks on mul neid väga-väga toredaid hetki kogunisti kaks. Sel aastal täitus kaks minu suurt soovi – käia Siberis ja näha taigat ning matkata Himaalaja mägedes.
Mäletan, kuidas seisin Siberis Mana jõel laeva vööris lausvihma käes ning lihtsalt vaatasin ja vaatasin möödalibisevaid lõputuid metsamassiive. Kilomeetreid ja kilomeetreid.
Himaalaja mägedes Langtangi rahvuspargis oleks aga tahtnud iga momendi igaveseks oma mällu salvestada. Need olid hetked, mil taipasin, kui hästi kõik ikkagi on.
Ajakirjanduses on tööõnnetused tihtipeale veidrad apsakad, millele tagantjärele mõeldes on keeruline seletust leida. Need juhtuvad, kui mitu asjaolu satuvad kokku. Üks selline juhtum oli mul 8. detsembril Riisipere raudteejaamas.
Rahvas kogunes, kohe pidi saabuma rong, et inimesed peale võtta ja teha esimene ametlik reis uuel Riisipere–Turba raudteelõigul. Olin perroonil ja filmisin mobiiltelefoniga. Tegin Maalehe Facebooki lehele otseülekannet. Kõik, mis kaamera eest läbi käis, oli otse-eetris.
Märkasin, et mu telefoniekraanil on mingi imelik sinine ruut, lisandus, mida ei tohiks seal olla. Polnud sellist Facebook live’i rakenduses varem näinud. Liikusin kaameraga, et jäädvustada peaminister Jüri Ratase saabumist perroonil. Ja äkki hüppas ekraanil ühe mehe pähe päkapikumüts. Seejärel tuli kaadrisse peaminister ja tema kõrval seisnud naisterahvas. Ka nende pähe tekkisid päkapikumütsid. Ma ei uskunud oma silmi!
Ma ei kasuta kunagi mingisuguseid naljarakendusi, mis lisavad videopildile midagi juurde, aga nüüd oli see ootamatult juhtunud, ja seda veel Eesti üht tuntumat meest filmides. Piinlik lugu, palun vabandust.
Seegi aasta on viinud mind mitme maa ja mere taha. Kõige eredamalt on meeles reis India ookeani saartele – Maldiividele. Reisi enda kohta saab öelda nii head kui halba, kuid eredaimad hetked on seotud seal kogetud eneseületamisega. Käisin esimest korda elus tormises ookeanis ujumas. Ja koos haikaladega! Tõsi küll, paljud neist olid alles varateismelised ja endast mingit ohtu ei kujuta, kuid leidus ka minust julgelt suuremaid haisid. Kusjuures neid oli seal palju. Ma poleks endast iial uskunud, et selliseks teoks julguse kokku suudan võtta, kuid kogemus oli võrratu!
“Tere! Lugesin Maalehest meist ilusat artiklit. Minu jaoks muutub Maaleht kohe väärtuslikumaks, kui sealt saab lugeda tootjate käekäigust. Kogu Eestis linnukasvatus vajab kindlasti rohkem tähelepanu, praegu toodame oma riigis ju ainult 50% tarbitavatest kanamunadest. Saadan ka pildi kasvavatest kanadest. Lugupidamisega Andres Puksov, OÜ Sanlind juhataja.“
Meenutuseks: eelmisel aastal avastati OÜst Sanlind salmonellapisik ja kõik kanad tuli tappa. Ettevõtte rajaja Andres Puksov pidi hävitama oma elutöö. Õnneks jätkus tal jõudu jalule tõusta ja edasi minna.
Viimastel aastatel, kui surve põllumeestele on muutunud järjest rõhuvamaks nii PRIA, keskkonnakaitsjate, terviseameti kui ka tarbija poolt ning kui poliitmängudes hakkavad lendama tublide põllumeeste pead, on põllumajandusest kirjutaval ajakirjanikul üha raskem ilusaid hetki leida. Seetõttu satub ka sellised kirju, nagu tsiteeritud, meie postkastidesse harva. Need aitavad meidki edasi minna. Aitäh, Andres.
Tänavu mais, kui Maakodu toimetus käis koos sõpradega haljastamas psüühiliste erivajadustega inimeste koduaeda Pärnus, tõid selle maja töötajad meile appi elanikke – mehi ja naisi –, kes juhendamisel said hakkama lihtsamate töödega. Üsna pea selgus, et juhendajaid meist kellestki väga polnud. Kui silmanurgast nägid vilksamisi, et pikk kõhetu mees tassis veeämbreid, siis järgmisel hetkel oli ta kadunud nagu tina tuhka. Kuni tuli järgmine, võttis veeämbrid, ja kõik kordus.
Olime vihtunud niimoodi tublisti tööd teha, kui meie juurde tuli üks mees, selle maja elanik, näpus plekist roos. Selgus, et ta meisterdab neid ajaviiteks oma väikeses toakeses, ja rääkis üksikasjalikult, kui lihtne see tegelikult on. Järgmisel hetkel tuli ta, paberkotike käes ja kinkis punase kenas pakendis plekist roosi Maakodu toimetusele. Pakendil on silt “SVIITHAART“ ja tekst: “Iga õis on eriline ja isemoodi, valmistatud sooja südame ja hingesoojusega. Sviithaart õites on peidus päikesekilluke igasse päeva.“
See mees, nagu ka ka paljud teised selle maja elanikud, on mul praeguseni eredalt meeles – igaüks eriline ja isemoodi. See roos aga on siiani oma pakendis toimetuse aknalaual ja on aasta pimedaimal ajal meile päikese eest.
Mul on kaks proovivaba päeva. Hetk tagasi olin linnas ja ei mõelnud me aiast. Sügis on juba. Nüüd istun ja vaatan ilma maal. Kuidagi automaatselt leian käärid ja kindad. Sammun kindlalt kogu suve meie värava kõrval kasvanud ja õilmitsenud nõgesepõõsa juurde. Täis elujõus kõrvenõgesest on saanud hõredad rootsud. Et lõikan maha.
Ja siis selle kindla tegevuse mõtte pealt peatun. Jään nõgeserootsudesse kinni. Jätan nad alles. Hääbuma. Ise ja loomulikult.
Sammun tagasi, et lõikan maha vähemasti selle nõgese, mis mind vahel kõrvetama kippus, kui veepumpa sisse lülitasin. Ma olen nende nõgestega koos elanud kevade ja suve. Minu nõgesed. Aias. Las nad olla mõlemad. Kole on ilus.
Jätsin suusatamise maha varsti pärast seda, kui tulid plastsuusad. Lihtsalt ei osanud neid nii määrida, et nad ka edaspidi liiguks, mitte vaid tagurpidi. See oli väga ammu.
Vahepeal võttis maad ka kliima soojenemine ja polnudki aastaid õieti lund, millel suusatada.
Selle, 2019. aasta alguses tundus, et vist jääb lumi pikemaks maha. Lootuses, et suusa- ning määrdetehnoloogiagi on võrreldes 1980ndatega arenenud, otsustasin uuele katsele minna. Järelturult sain suusavarustuse ja uisudki pealekauba 120 euro eest. Pole paha!
Lisaks muule on vahepeal arenenud ka taristu. Suusatada terviserajale sisse aetud rajal on puhas lust! Aga samas on väga lahe teinekord ka tundmatutes võpsikutes sumbata.
Loodan, et ka algaval talvel ikka lund tuleb ja ootan juba, et oleks jälle põhjust suusad-uisud välja otsida.
Minu eelmise aasta eredaim hetk kestis 168 tundi, sest päike ei kavatsenudki loojuda ja mina ei tahtnud magada. Juunis veedetud perepuhkus Islandil sattus sellel saarel harva esinevale nädalale, kus vihma ei sadanudki ning polaarpäeva tõttu oli kogu aeg valge.
Peale selle, et ma tundsin end seal olevat justkui teisel planeedil, kogesin Islandil hetki, mis sööbisid igaveseks mällu. Kuidas ma jääkülmas, kuid piltilusas mägijärves ihuüksinda külmakrampides ujusin ja pärast rendiautoga vulkaanituha sisse kinni jäin. Või kui ronisin mitu tundi mäkke, et heita väsinuna sooja geotermilisse ojja ning õhtul praadisin turult ostetud hobuse- ja vaalaliha. Hobusepihv viib keele alla!
