Kas totaalne valveapteegitus Eestis võib olla ohtuks inimeste elule ja tervisele? Nii küsisime soovides teada, kas olukord on normaalne või mitte.

Kui soovite valveapteekide vähesuse kohta oma arvamust avaldada siis tehke seda artiikli kommentaarides või kirjaga meilile rein.sikk@maaleht.ee.

Jätkame teema põhjalikumat avamist. Vastab SA Viljandi Haigla erakorralise meditsiini ja sisehaiguste kliiniku juht Triinu Russki.

Kas peate normaalseks, et valveapteegid mis tegutsevad nii pühapäeviti, riigipühade ajal ja öösel on vaid Tallinnas ja Tartus?

Normaalne see kindlasti ei ole. Igas suuremas linnas võiks olla siiski koht, kust inimene saab oma ravimid kätte. Ma ei ole päris kindel, et apteek öö otsa peaks lahti olema, aga kindlasti võiks olla üks apteek lahti hiliste õhtutundideni.

Kas valveapteekide puudumine mujal Eestis võib tekitada ohtu inimeste elule ja tervisele?

Kindlasti. Kui Viljandis tuleb õhtul EMOsse haige, kes vajab samal päeval antibiootikumiraviga alustamist, siis tegelikult ta neid ravimeid kusagilt mujalt enne kella kümmet hommikul kätte ei saa.

See tähendab, et tema ravi algus lükkub edasi kahe doosi võrra, mis võib patsiendi seisundit halvendada. EMOs ei ole meil juriidiliselt õigust talle ravimeid kaasa anda, aga kui me antibakteriaalse raviga alustamisega viivitame, siis võib see olla patsiendi tervisele ohtlik. Sama lugu on ka palaviku- ja allergiaravimitega.

Soomes näiteks on esmased ravialustuspaketid, mida korvab haigekassa – haigla vastuvõttudes olemas.

Kuidas talitada arstirohu vajajal Narvas, Obinitsas, Avinurmes, Kärdlas, Kuressaares riigipühade ajal, mil kogu riigis on lahti vaid 2-3 valveapteeki ja needki Tallinnas ning Tartus?

Eks sealsed patsiendid sõltuvadki EMOst ja kiirabist. Normaalne oleks, et igal inimesel on kodus oma esmaabikapp, aga tihti seda siiski pole. Kindlasti on see lisatöökoormus kiirabile ja ka EMOle.

Kiirelt arstirohtu vajajail soovitatakse pöörduda EMOdesse, aga kas need pöördumised ei pikenda EMOdes niigi pikki järjekordi ning ei nõua lisatööjõudu, mida saaks mujal ja paremini kasutada?

See kindlasti pikendab ooteaegasid. Kui ooteajad lähevad pikemaks ja patsientide hulk tõuseb, siis reeglina hakatakse ka lisatööjõudu palkama.

EMO mõte on aidata patsienti, kes on ägedalt haigestunud ja tema elu satub ohtu. Seda tüüpi tööd on meil 10%, ülejäänu on meil paraku töö, millega saaks hakkama ka hästi varustatud ja -mehitatud perearstikeskus.

Üsna tüüpiline on see, et inimene unustab oma ravimid koju, kui läheb puhkama või nädalavahetust veetma. Kui tal ei ole parasjagu ühtegi kehtivat retsepti apteegis, siis tuleb ta EMOsse seda uuendama.

Teine kontingent, kes käib EMOs oma retsepte uuendamas, on välismaalased. Nad ei saa kusagilt mujalt retsepte, sest neil ei ole siin perearste.

Minu kõige mahukam töö oli kord uuendada ühele Pakistanist pärit inimesele kaheksat retsepti! Nägin kurja vaeva, et leida asendus tema kodumaal kasutusel olevatele ravimitele. Tuli leida toimeaine, otsida analooge Euroopast ja kirjutada välja need ravimid, mida müüakse Eestis.

Retsepti kirjutad käsitsi, sest välismaalasele ei saa digiretsepti vormistada. Kõik see on tegelikult hästi mahukas töö ja seda teha EMOs pole mõistlik! Aga neil ei ole ka kusagile mujale pöörduda.

Kas tunnete-näete, et teie poole pöördub inimesi, kes võiksid oma mure pigem lahendada valveapteegis?

Tegelikult oskab isegi valveapteegi proviisor nõustada esmastes küsimustes nagu näiteks palavikuravi. Proviisoril võiks olla õigus kroonilise haigusega patsiendi retsepte uuendada.

Kes ja kuidas peaks korraldama selle, et inimesel oleks kõigis suuremates linnades sh kõigis maakonnakeskustes võimalik arstirohte osta nii öösiti, pühapäeviti kui ka riigipühade ajal?

Meil kiputakse kõike haigekassa kaela veeretama, aga tegelikult oleks see ikkagi kohalike omavalitsuste asi tagada, et nende elanikkonnal oleks piirkonnas turvaline ja hea elu. Haigekassa võiks korvata EMOdele esmase ravimivahendamisega seotud kulutused.