VALVEAPTEEKIDE VAEVAD | Proviisorite arvates pole mõtet end vastutustundetult kooma-eelsesse seisundisse viia

Proviisorite koja juhatuse esimees Karin Alamaa näeb võimalusi, kuidas apteekrite kokkulepped võiks olukorda parandada, aga samas peab ka patsiendil enesel vastututunne, aru ja ravimivaru olemas olema.

Maaleht tõstatas artiklis „ILMA ROHUTA: EMO juhid peavad valveapteekide vähesust ohuks rahva tervisele" küsimuse, miks on Eesti 498 apteegist, vaid kolm valveapteeki? See teeb ühe valveapteegi 441 606 elaniku kohta.

Kui soovite valveapteekide vähesuse või hoopis olukorra normaalsuse kohta arvamust avaldada siis tehke seda artikli kommentaarides või kirjaga meilile [e-mail] .

Kas totaalne valveapteegitus Eestis võib olla ohtuks inimeste elule ja tervisele? Nii oleme küsinud ka sarja kahes järjeloos ja jätkame teema põhjalikumat avamist.

Väga pika ja põhjaliku vastuse Maalehe küsimustele saatis Eesti Proviisorite Koja juhatuse esimees Karin Alamaa. Avaldame selle enam-vähem täies mahus.

„Ravimite kättesaadavus peab olema üle Eesti mõistlikul viisil tagatud. On see lahendatud ööpäevaringse apteegiteenuse või näiteks maakonnahaigla juures tegutseva erakorralise meditsiini osakonnana või mõnel muul moel, on iseküsimus.

Valveapteekide vajalikkuse teema kerkib aeg-ajalt ikka ja jälle üles. Ilmselt üht ja õiget vastust küsimusele pole. Ühtpidi tundub muidugi väga õige, et põhimõtteliselt on mistahes maakonnakeskuses olemas võimalus ööpäevaringselt käia apteegis abi järel.

Väljaostetud ravimid

Teisipidi jääb muidugi küsimus, kui palju neid abivajajaid on ja millist abi vajatakse. Küllap on erandlikke olukordi, kus valveapteegita ei saa.

Samas on enamik apteegis käike etteplaneeritavad ja julgustaksin inimesi alati õigel ajal oma retseptiravimid välja ostma. Samuti võiks hoida kodus miinimumtagavara käsimüügiravimeid (nt valuvaigistid, erinevad abivahendid nagu plaastrid jne).

Tõsi on ka see, et praegu pole valveapteekide teema riiklikul tasandil selgelt paika pandud. Nii sõltub minu teada valveapteekide olemasolu eelkõige kohalikest omavalitsustest, kes Tallinna näite puhul valveapteeke doteerivad. Ülejäänud linnad seda teemat minu teada väga üles ei ole võtnud. Raske öelda, kas nad pole näinud selle teenuse järgi vajadust või pole lihtsalt võimalust seda doteerida.

Vastutuseta teema

Valveapteekide temaatika puhul on muidugi ka küsimus, kas tegemist peab olema ööpäeva ringi avatud apteegiga või lihtsalt pikendatud tööajaga apteegiga. Enne kui võtta seisukoht valveapteegi küsimuses, tuleks välja uurida reaalsed vajadused (ja ka selle, millist abi väljaspool tööaega vajatakse). Ma ei tea, et selle kohta oleks viimasel ajal uuringut tehtud. Valveapteekide teema pole praegu ka otseselt kellegi vastutada ja ajada olnud.

Seoses apteegireformiga oleme muidugi Eesti Proviisorite Kojas omakeskis valveapteekide temaatikat puudutanud. Kui on selge vajadus valveapteekide järgi, siis ühe lahendusena saaks selle korraldada pärast apteegireformi käigus proviisorapteekide süsteemile üleminekut nii, et luuakse avalikõiguslik apteekrite organisatsioon, kelle üheks ülesandeks on vastava süsteemi väljatöötamine ja rakendamine, et tagada ravimite kättesaadavus üle Eesti.

Rotatsiooni abi

See oleks analoogia advokaatidega, kus suure praksisega linnas tegutsev advokaat peab pakkuma õigusabi väikeses kohas. Nii on võimalik parandada apteegiteenuse kättesaadavust. Valveapteekide küsimuse saaks väiksemates linnades lahendada ka nii, et valveapteegi teenust pakkuvad apteegid roteeruvad – ja kellelgi ei teki liiga suurt koormust.

Aga veelkord, tähtis on muidugi sõnastada valveapteekidele seatavad eesmärgid – tegemist peab olema vajaliku ja mõistliku teenusega. Võimalik, et tingimata pole vaja ööpäevaringset apteegiteenust, vaid piisab ka pikemast lahtiolekuajast õhtuti või nädalavahetustel.

Kooma eelne patsient

Drastilistest juhtumitest pole kuulda olnud. Ja nagu ma ütlesin – väga palju on tegemist ka harjumise ja patsiendi enda vastutustunde küsimusega. Kui olen insuliinist sõltuv diabeedihaige, siis ma lihtsalt ei tohi oma ravimivaru nulli lasta.

Olen oma apteegis näinud kooma äärel patsienti, kes oli seda teinud.

Hea et juhtus vajalik insuliin olema ja ta sai seal samas süstida, aga kui mul õiget insuliini ei oleks olnud... .

Oskajad maainimesed

Tahan öelda, et valveapteegita piirkondades (või piirkondades, kus apteek on avatud vaid teatud päevadel nädalas) ei saa lasta oma ravimivaru kriitiliseks minna. Olen ise maalt pärit ja kui ma tean, et olen ilma transpordivahendita nädal aega maal, siis võtan kaasa ka vastavad varud. Maainimesed oskavad oma varusid planeerida, sest nad on harjunud seda tegema.

Muidugi on tore, kui apteek oleks kogu aeg lahti, kuid apteeker on ka inimene ja vajab puhkust. Ja sellest saadakse aru.

Hädas on pigem inimesed linnas, kuna on harjunud mugava eluga. Tegelikult on ravimivaru olemasolu ju otseselt seotud üldiselt hädaolukordadeks valmisolekuga – kodus peaks olema ka väike toiduvaru ja joogiveevaru. Apteek võib ju lahti olla, kuid näiteks teed võivad olla tormis muutunud läbimatuks. Seepärast peab kodus vajalik ravimivaru olemas olema, et saaks alati hakkama.

Põltsamaa kokkulepe

Mu heal kolleegil ja sõbral on apteek Põltsamaal. Seal oli pikka aega nii, et linnas oli kaks apteeki, üks ühel, teine teisel pool jõge. Ma tean, et nad leppisid teise apteegiga jõulude ajal kokku, kes millisel pühal avatud on, et linnarahvas ei jääks apteegiteenusest ilma.

Toimis väga hästi.

Nüüd on Põltsamaal viis apteeki, aga näiteks tänavu suvel tekkis olukord, kus laupäeval peale kella 15 polnud enam ükski apteekidest avatud – apteeke on nii palju, et nende lahtihoidmiseks pole piisavalt käivet ega töötajaid...

Loogikavastane juhtum

Apteekide arvu suurenemine on sel viisil vähendanud apteegiteenuse kättesaadavust. See tundub arusaamatu ja igasuguse majandusloogika vastu, kuid siin majandusloogika ei toimi.

Võtame näiteks 3000 elanikuga piirkonna, kus tegutseb kolm apteeki. Kahes töötab üks erialainimene ja kolmandas kaks. Ühe töötajaga apteegid on lahti 8 tundi tööpäevadel ja kolmas apteek ka paar tundi laupäeval.

Kusjuures neis üheski ei ole piisavat ravimivaru, sest käive on väike. Nüüd kui panna kolm apteeki kokku, saab normaalse käibega nelja töötajaga apteegi, mis saab hoida normaalse ravimivaru ja töötada ka nädalavahetustel. Kokkuhoid tuleb juba rendipindade arvelt.

Külaapteeker aitab

Vajadusel suudavad valveapteeke pidada suuremad maakonnakeskused, väiksemates kohtades seda jaksu pole. Samas väikeste külaapteekide puhul on apteeker kogukonna osa nagu ka perearst. Ja kui ikka häda käes ja apteeker kodus, saab ravimi ikka kätte.

Kõige parem retsept on tänasel päeval see, et hoiad alati piisavat ravimivaru. Ootamatu tervisemure korral lähed riigipühal lihtsalt EMO-sse, kus saab täiendavat abi.

EMO apteegid

Samas peaks vaatama, et milliseid ravimeid valveapteekidest ostetakse. Kui laps jääb haigeks ja ta vajab antibiootikumi, siis on ikkagi vaja kõigepealt arsti.

EMO-sse ei minda enamasti ravimi järgi, vaid ikka mingi probleemiga. Vahel on tõesti nii, et seal kirjutatatakse ravim, mida on vaja hakata kasutama kohe. Aga selleks on ikkagi vajalik kontakt arstiga.

Kui mõelda valveapteekide lahenduse peale, siis võiks need pigem asuda ka nt EMO juures. Aga siin tuleb kindlasti analüüsida vajadust.

Maakondlik kokkulepe

Suur osa valveapteekide probleemist on lahendatav patsiendi vastutustunde kasvatamisega – apteeki peab minema ikka enne viimase tableti lõppemist.

Pühapäeval ja riigipühadel saab kindlasti korraldada apteekide lahtioleku linnades ja ka suuremates maakonnakestuses. Ma tegelikult arvan, et see ei ole probleem ka praegu ja kindlasti see ei muutu. Öises lahtuoleku vajaduses ma kahtlen, see on lihtsalt nii kulukas, et peab analüüsima mõtekust.

Kui on maakonnakeskuses nt kaks või kolm apteeki, siis on juba nende enda huvides leppida omavahel kokku ja jagada lahtiolekuajad pühade ajal ja nädalavahetustel.”