FOTOD | Soe talv mõjub tavatult: jaanuari keskel saab peenralt kapsast ja porgandit, loomad söövad heinamaal värsket rohtu
„Eks see tõsilugu ole natuke pulli maiguga tehtud ka. Seltskonna õrritamiseks, et ka nii on võimalik. Et mida selline talv lubab. Tegemist oli nii rusikasuuruste peakestega, kidurate taimedega. Kaks mõõduka tihedusega, kaks üsna tossud. Sügisel ära põlatud, et neis pole võtta midagi,” rääkis Ploompuu ise.
Kuid võta näpust. Ilmselt olid nad soojemate ilmadega tasapisi juurde kasvanud, nii et tugevamate äravõtmisega polnud probleeme. Kiduramatest sai mõne lehed juurde. Ligunenud ilmadega oli osa välimisi lehti natuke mädanema läinud ja mõnedel lehtedel oli ka külmakahjustusi.
„Kuid sain nendest kapsastest kaks tubli portsu hautist hakklihaga. Kuna olid varased kapsad (Ditmarši), siis olid hea pehme ihuga ja särava-magusa maitsega. Minu lemmikud. Nii et tõeline kapsahautise nauding keset talvist tuhmuvate maitsetega toidulauda,” kiitis Ploompuu.
Mõned nirumad jäid veel peenrale kosuma ja ootama. Kui temperatuur tõuseb üle +5, võiks juba ettevaatlik kasvamine toimuda.
„Ehk saab Eesti riigi aastapäevaks toidu tegemiseks sealt tuua järgmise portsu kvaliteetmaitselist saaki otse peenralt. Sellisel talvel oleks muidugi ideaalne peenralt rooskapsast tuua - need palju külmakindlamad. Kui hiired neid ära ei söö,” naljatles Ploompuu.
Talvisel ajal saaks muidugi ka porgandeid võtta. Teised juurikaid – peedid ja kaalikad - kardavad rohkem külma.
"Kuid talvel sula maaga peenrast võetud porgandid on võrratud võrreldes keldrist toodutega. Muidugi tuleb arvestada, et kui kodus korralikku kassikarja pole, siis kipuvad talvisest porgandist kõhu täis saama hiired. Endal jääb vaid lehtede kokku korjamise rõõm," jagas Ploompuu kogemusi.
Tõnisepäeva porgandisaak
Loodusajakirjanik Kristel Vilbaste võttis selle aasta esimesed porgandid üles Tõnisepäeval, 17. jaanuaril. Koos nendega ka üks naeris.
Varasemalt on jaanuarikuus õnnestunud porrulauku ja peterselli võtta, kuid seda jaanuari alguses, mitte kunagi jaanuari teisel poolel. Pealegi on need olnud maapealsed osad, sest maa on ikka olnud külmunud. Tavatu on see, et jaanuarikuine päike, mida meil sel aastal on olnud päris paljudel päevadel, ei too pakast. Natuke külmetab ja siis on jälle maa tüma.
„Käisin eile tütre Maarja juures Põlvamaal, lambad käivad põlvini poris karjamaal värsket rohtu söömas, sest ka naadilehti on metsas ja pungad juba põõsastel suured. Kanad pole veel talvelauta viidud, sest pole olnud pikemat miinuskraadides perioodi. Ka allikate vesi on ligi kaks kraadi soojem, kui tavaliselt sel ajal. Muidu isegi alla 6 kraadi, praegu esmaspäeval Põrguvalulättes +7,3. Maa on seest ikka veel soe, peaaegu nagu hilissuvel,” rääkis Vilbaste.
Porgandid olid külvatud juulis, sest kevadine ebaõnnestus. Oli kaks kuud põuda - mai-juuni. Juulikuised aga ei saanud enam valmis. Nii jäidki väiksemad porknad peenrale maha, mis sügistalvel kasvasid.
„Maa sees olid päris tüsedad, ülemine ots ikka väike. Lehed olid täiesti rohelised, see ongi tavatu. Nagu ka see, et muidu on sel ajal maa külmunud ja midagi ei saa kätte. Porgand on kaheaastane taim ja ma olen ikka mõned jätnud talveks peenrale, neil on ilusad õied ja hea on tuttavatelt küsida, kas teavad mis taime õiega on tegemist,” lisas Vilbaste.
Oma peenraid pildistades avastas Vilbaste hiljem fotosid suurendades, et seemnest on idademingid kaheidulehelised on idanenud seemnest.
Tõnisepäeva erivärvilisest saagist valmis ahjupada koos kartulite ja lihalõigetega.
„Külas olnud tuttav küsis, et kas panid roale võid, et nii hea maitse. Tegelikult olid need tädipoja kasvatatud kartulid ja mu oma aia porgandid nii eheda “päris” maitsega, et lapsepõlve maitse tuleb suhu. Ma loodan, et noorkuu muudab nüüd ilma külmaks. Muidu on küll tegemist juba mingi anomaaliaga,” sõnas Vilbaste.
