Ei Madise, Lauristin, Lobjakas ega tuntud vandeadvokaat soovita noortele sõimu ja laimamist kui sõnavabaduse tööriistu
Pirita majandusgümnaasiumis toimunud meediakonverentsil arutlesid sõna vabaduse, sõna võimu, meedia- ja väljendusvabaduse ning sõltumatuse üle sotsiaalteadlane Marju Lauristin, õiguskantsler Ülle Madise, poliitikaanalüütik Ahto Lobjakas ja vandeadvokaat Robert Sarv.
Õiguskantsler Ülle Madise alustas sellega, et sõnavabadust ei ole juriidiliselt olemas, on väljendusvabadus. "Üks väljendusvabaduse viis, millele sageli ei mõelda, on ka õigus vaikida."
"Võim, kes suudab sõnavabadust piirata, korrumpeerub kõige kiiremini. See on üks suuremaid ohtusid õigusriiklusele," lisas ta.
Samuti juhtis Madise tähelepanu sellele, et on neid, kes lasevad endaga manipuleerida, ja on neid, kes ei lase. "Ori pidi erinema vabast inimesest just selle poolest, et orja saab manipuleerida piitsa ja präänikuga, vaba inimest mitte. Ori tahab tihtipeale saada orjapidajaks, mitte vabaks inimeseks."
Tema sõnul ulatuvad iga inimese õigused täpselt sinnamaani, kus algavad teiste inimeste õigused. Sama lugu on ka õigusega väljendusvabadusele. "Muide, õigust iga asja peale solvuda põhiseadus ei taga. See on põhjus, miks on tekkinud päris tugev protest, mitte ainult Eestis vaid ka mujal. Kohati on liigutud nn identiteedipoliitikaga üle selle piiri, mis on ühiskonna enamusele vastuvõetav.
Ehk siis üha enam on neid, kes defineerivad ennast mingisuguse grupina, kellel on õigus teiste inimeste sõnade peale solvuda ja kes nõuavad selle eest kas õiguslikku või vähemalt ühiskondlikku hukkamõistu."
Professor Marju Lauristin tõi välja asjaolu, et sõna on vaba siis, kui sellel on ka mõju. Ta meenutas juhtumit, kui Juhan Ulfsak pidas teatripreemiat saades kõne, milles ta avaldas seisukohta, et kui me näeme Eestis sõnavabaduse ahistamist, siis on meil õigus teha seakisa.
"Seakisa on siis, kui seal on hirm, et temast tehakse praadi," selgitas Lauristin . "See on hirmus kisa. See väljend jäi mind koledasti kriipima. Kui näitleja ja lavastaja, kes oskab tajuda iga sõna varjundit ja kes teab mis on vaikus, ütleb, et meid aitab ainult seakisa, siis minu jaoks on see märk olukorrast, kus sõnal ei olegi jõudu ja sellepärast peab kisama.
Vabal sõnal on tõeline jõud siis, kui me ei pea kisama, kui me kuulame, mis teistel on öelda. Seda juhul, kui me usume, et see, mida öeldakse on tähtis. Kui meie ümber on sõnamüra, siis kaotab sõna vabaduse."
Siit jõudis ta sotsiaalmeedias toimuva juurde täheldades, et sõna kaotab oma jõu mitte sellepärast, et ta on keelatud, vaid sellepärast, et ta kaotab tähenduse. "Kui me kuulame ainult siis, kui on seakisa, siis see on vähemalt sama suur oht. Jääb mulje, et igaühel ongi vabadus teha igal hetkel igasuguseid hääli ja levitada seda ilma, et sellel oleks mõte."
Viidates löövatele, kuid sisutühjadele artiklipealkirjadele meedias avaldas Lauristin arvamust, et meie suur sõnavabadus on sageli laiskuse vabadus, oskamatuse vabadus, rääkimata sellest, et ka valetamise vabadus.
Kuidas siis selles müras ja valede vahel käituda? "Kui midagi räägid, kasuta seda selleks, et teistega koos jõuda lähemale tõeni;" jagas ta kuulajatele filosoof Jürgen Habermasi soovitusi. "Mitte seda, et tõde on lihtne. Aga arutluse eetiline alus võiks olla soov, et rohkem inimesi tahaksid jõuda tõeni. Teades ka seda, et tõde võib olla osaline, ajutine, siis ongi vaja pidevat arutlust, et parandada vigu."
Nutisõltuvust nimetas Lauristin digiautismiks. "Autistil on raske teistest inimestest aru saada, talle peab väga selgelt ütlema, et see on nii ja too on naa. Digiautism tekib, kui te ei jälgi teisi inimesi ega iseennast, vaid saate ainult selle väga osalise informatsiooni, mida näete ekraanil."
Ajakirjanik Ahto Lobjakas juhatas ettekande sisse ekskursiga ajalukku, märkides, et sõnavabadusest saab rääkida alles sellises ühiskonnas, mis tuli peale trükikunsti leiutamist ja reformatsiooni, kui inimene astus esimest korda välja mingist grupist ja hakkas mõtlema, mida tema isiklikult arvab.
Ta oponeeris ka Madisega solvumise osas, rõhutades, et kui grupiviisilist solvumist ei saa alati õigustatuks pidada, siis üksikisikul on igal juhul õigus solvuda.
"Sõna peab müüma - mitte otseselt rahaliselt, aga ta peab levima, muidu jääb hüüdja hääleks kõrbes," lisas Lobjakas. "Sõna peab maksma."
Samuti rääkis ta sõna sõltumatusest. "Ka igapäevastes juttudes te sõltute näiteks sõpradest ja nende arvamusest," tõi ta näite, mis käib ka ajakirjaniku kohta - sõltuvus ei tähenda alati näiteks survet võimult või omanikult, vaid võib tähendada ka konformismi oma ringkonna seisukohtadega.
Vandeadvokaat Robert Sarv andis praktilisi näpunäiteid, kuidas sõnakasutuse eest kohtupinki mitte sattuda. "Poliitilise korrektsuse ja võimendatud sallivuse taustal oleme kohati ära unustanud tõe rääkimise oskuse," selgitas ta. "Tuleb aru saada, kus läheb laimamise ja tõe rääkimise piir. Kõigel, mis te ütlete, on mõju. Kui te ütlete kellelegi, et ta on varas või valetaja, siis selleks peavad olema väga head vettpidavad tõendid. Kui teil neid tõendeid ei ole, siis sealt lähebki see piir."
Oma töökogemusele toetudes nentis Sarv, kes tegeles ka näiteks Marika Korolevi laimamisjuhtumiga,et sõimu ja vihkamist on meie ümber tohutult palju. "Teine kategooria on hinnangud, mis on väga subjektiivsed. Kui hinnangu väljendus on liiga vihkav või kutsub üles kedagi mõnitama, siis see arvamus ei ole okei." Kui see on aga osaliste vastastikkusel kokkuleppel aktsepteeritud, siis võib seda isegi lubada, leidis ta, tuues näiteks räpikollektiivi 5 MIINUST youtube'i kanali kommentaariumi.
"Kui te soovite kellelegi halvasti öelda, ja see ei ole seotud tõe rääkimisega, siis soovitan seda kindlasti mitte teha internetis, sest siis tuleb mingi hetk avada rahakotirauad ja hakata kompensatsiooni maksma," ütles ta lõpetuseks ja soovitas oma raha paremini investeerida.
