“Hiljem palusin koguduse ees vabandust,” lisab ta. “Aga nad ei olnud väga pahased. Ütlesid, et noh, rahu ju praegu on ja raha kuluks ka ära.”

Apsud kirikus ei ole Burghardti meelest asjad, mille pärast surmani kahetseda, juhtugu siis kellel tahes.

“See pole teatrietendus, mida me siin teeme,” märgib ta. “Vigadel on elus oma koht. Olen käinud ühes hertsogilossis, kus näidati kallist barokiaegset mööblit, kuhu meistrid olid meelega teinud väikesi vigu sisse. Sest ainult Jumal on perfektne.”

Üks asi veel lõpuks kirikutest — kõik uued kirikud võiks Burghardti meelest Eestis olla ehitatud puidust. “Ja sisemus ka puidust nagu saunas,” arvab ta. Sest seal tunneks Eesti inimesed end tõeliselt hästi.