Saksa kirikuõpetaja tähelepanek: eestlaste eduihaluse hea näide on koeratüdruk Lotte

“Olen siin väga hästi kodunenud. Võimalik, et ma ei ole väga tüüpiline sakslane, kes on täpne, töökas ja huumorivaene,” mõtiskleb EELK aasta vaimulik Matthias Burghardt.

Eelmisel aastal, kui Matthias Burghardt Keila kirikus vaimulikuna teenimist alustas, juhtus temaga iseäralik lugu.

“Istun jumalateenistuse ajal tavaliselt vaat siin toolil, kantsli ja altari vahel,” näitab ta üht toekat tooli seina ääres. “Istun ja äkki tunnen, et keegi teeb mu kuklale pai! Ja nii mitu korda, aga kedagi pole!”

Tunne oli üpris kummaline.

Oleks olnud meeldiv avastada, et selja taga seisab lahke ingel, aga lõpuks sai Burghardt jälile, et tema tooli taga on üks kiriku keskküttesüsteemi ventilatsioonitorudest. Sealt puhuski õrn soe hingus kuklasse.

Ükskord varem juhtus samalaadne lugu Riia Jeesuse kirikus, millel on kõrge puidust kuppel. See oli Burghardti esimene töökoht Saksamaalt tulles ning oma esimese puukirikus peetud jumalateenistuse ajal kuulis ta täiesti selgelt kupli all tiibade sahinat.

“Astun ja kuulen täiesti selgelt, kuidas pea kohal tiivad liiguvad,” kirjeldab Burghardt. “Mõtlesin, et kas hakkan hulluks minema. Mis ometi toimub? Kuulen hääli!”

Siis oli peamurdmist rohkem, kuni selgus, et seda teeb kaja. Kui all astutakse, siis kõlab see ülalt tagasi. “Jaa,” kinnitab Burghardt. “Igaüks võib minna ja seda katsetada! Kui lähed altari poole, siis kuuled, kuidas pea kohal käib vuh-vuh-vuh!”

Sellest pole tema meelest eriti kahju, et mõistlik selgitus leidus.

“Alati on hea leida tervislik kesktee. Kui arvad, et kõige taga on midagi müstilist, siis pole inimesega päriselt kõik korras. Ja kui mõelda, et kõike, mis meie ümber toimub, on võimalik lõpuni ära seletada, siis oleks ka elu suhteliselt vaene.”