Napsitanud ja pahur sarihelistaja tegi häirekeskusele mullu 2218 kõnet
(1)
Möödunud aastal võttis Häirekeskus luubi alla kümme enim Häirekeskusesse helistanud inimest ja proovis aru saada, mis on nende kõnede põhjuseks. Kokku tegid need kümme inimest aastaga 10 874 kõnet, mis kestsid kokku 114 tundi. Reaalselt vajasid nad abi üksikutel juhtudel.
Kümnest kõige aktiivsemast sarihelistajast 8 on mehed ning pea kõigil juhtudel on käitumismustri üks osa alkohol.
„Need kõned on enamasti üsna ebaviisakad meie päästekorraldajate suhtes, kes ise peavad jääma viisakaks ja korrektseks ning üritama välja selgitada, milline on abivajadus selle kõne taga,“ märkis projektiga tegelenud Häirekeskuse Ida regiooni juht Janek Murakas..
Tema sõnutsi ei saa öelda, et need inimesed abi ei vajaks, vastupidi — vajavad, kuid pigem sotsiaalvaldkonnas.
„Nende pöördumiste hulk, kus inimene vajab abi, kuid seda ei saa anda politsei, pääste ega kiirabi, suureneb,“ sõnas Murakas ja lisas, et siin on vaja mõelda kaasa igal tasandil, kuidas neid olukordi lahendada.
Olen nii üksi…!
Kõige enam tegi kõnesid 66aastane mees, kes helistas kokku 2218 korda, millele kulus 31 tundi. Tema puhul on tegu alkoholiprobleemidega kodutuga, kes otsib tihti peavarju, kuid omavalitsuse abist sealjuures keeldub.
Väga paljudes kõnedes soovis ta, et keegi ta kuhugi ulualla toimetaks. Kuna aga joobes inimesi varjupaika ööbima ei võeta, valas ta oma pahameele päästekorraldajate peale.
Kohalik omavalitsus on püüdnud teda igati aidata, kuid siiani ei ole mees koostööd teha tahtnud.
Kõnede hulgalt teine on 45aastane mees, kes tegi 1127 kõnet, mis kestsid 7 tundi. Tema puhul suutis kohalik omavalitsus appi tulla ja kõned lõppesid.
Kolmanda tulemuse tegi 65aastane mees Lõuna-Eestist, kes võttis 653 kõnet, mis kestsid 9 tundi. Muraka sõnul elavad mehe lähedased eemal ja ta tundis end üksildasena. See tunne süvenes alati, kui mees napsi võttis. Tema oli küll päästekorraldajate suhtes viisakas ning alati vabandas ja lõpetas ka kõne, kui selgitati, milleks see number mõeldud on, kuid oli peagi taas toru otsas.
Janek Murakas märkis kõnesid kirjeldades, et on suure hulga neist ise ära kuulanud ning päästekorraldajate professionaalsus väärib suurt tunnustust, sest tihti räägiti nendega äärmiselt ebaviisakalt. „Teades, kui toredate inimestega on tegu, oli seda raske kuulata,“ sõnas Murakas.
Täiesti uus lähenemine
Häirekeskuse peadirektor Kätlin Alvela sõnul oli see Häirekeskuse ajaloos esmakordne, et asuti hädaabinumbri klientide probleeme lahendama väljaspool tavapärast kõnedele vastamise praktikat, kuid see osutus efektiivseks.
„Enamike inimeste puhul suutsime partneritega tuua olukorda leevendust ja kõned vähenesid osaliselt või lõppesid täielikult. Muidugi vajavad need inimesed ka edaspidi süsteemset tööd, aga selle eelduseks on see, et me oskame neid Häirekeskuses märgata.“
Alvela sõnul joonistub Häirekeskuses vastatud kõnedest, et tegemist pole vaid ühe asutuse valdkonnaga, enamasti on helistajate robleemid seotud vaimse tervise, alkoholi ja üksildusega.
„Meile enim kõnesid teinud kodutu mehe abistamisega on hädas kõik osapooled ning tema probleemide lahendamine on osutunud keerulisemaks, kuid töö selles osas jätkub,” sõnas ta.
Kuidas mõjub täiskuu?
Ühe uudse asjana uuriti Tartu Ülikooli tudengite abil mullu ka seda, milline mõju on helistamistele täiskuul. Alvela selgitusel ilmnes, et kõnede hulk ei muutunud, küll aga muutus nende sisu ja kõned oli päästekorraldajate jaoks keerukamad.
2019. aastal vastas Häirekeskus hädaabinumbril 112 tulnud pea miljonile kõnele, mille kogukestvuseks oli üle 30 000 tunni. Neist ligi 400 000ndel juhul saadeti appi politsei, pääste või kiirabi.
