ÜLO TUULIK: see on väga nukker, kui räägin inimesele naljaloo ja ta ei saa sellest aru…
"Aga ma võin tuua ühe väikese lihtsa naljaka näite, kui tähtis oli tollal raamat.
Minu ja Jüri üks ühine sõber lendas kaheks nädalaks Ameerikasse ning palus, et ma kastaksin Tatari tänavas tema korteris lilli. Keerasin nii õnnetult sneprit, et võti läks pooleks. Tõnismäel oli tollal võtmetöökoda ja ma läksin reipal sammul sinna, et kas mulle tehakse uus võti, nagu varem ikka. See proua seal ütles, et ei ole mingit võimalust – kolm aastat enam pole sellise võtme toorikut meil, seltsimees Tuulik.
Siis äkki tõmbab üks käsi eesriide, mille taga mehed tööd tegid, ära ja hääl ütleb: "Tuulik, kui te toote meile kolm eksemplari Raimond Kaugveri uut raamatut “Pariisi lõbusad naised”, me teeme ära." Mina vastu, et kui ei ole toorikuid... "Ärge küsige – me teeme ära!"
Selle peale pärisin: "Kas autogrammiga või ilma?""
