Jürgen Rooste emakeelepäeva puhul: Eestil on pööraselt vedanud oma luuletajatega

Sel nädalal peab emakeel pidu: 13. märtsil saanuks Andres Ehin 80 ning 14. märtsil Kristjan Jaak Peterson juba 219! Seda tuleb suurelt tähistada, lugedes üle noid värsse – vahest just noid, mida alati kohe ei suuda meenutada, mis pole veel aulakõnedes ära kulunud...

Mis on see luuletaja luule... Üks sõnadega veiderdamine lihtsalt, ei enamat? Aga, paganas, sõnades on peidus vägi. Näiteks kui me üksteist vahel kuskile heasse-paremasse kohta saadame, siis kasutame väga vana loitsuvormelit. Nagu varesele valu saates, harakale haigust...

Sõna vägi kannab meid. Oleme olnud uhke oma lauluemade-traditsiooni üle, oleme uhked, et laulsime end vähemasti korra vabaks ka verd valamata. Praegu on teistmoodi aeg: luuletaja pole päris sama loom, mis ta oli nõukogude aja surutises või ärkamisaja vaimulahvatuses, mil värsid andsid inimestele ja pideva rõhumise all olevale keelele hääle, võimaluse.

Samas: tegelikult on väga hea aeg! Luulet loetakse küll vähem, aga kirjutatakse kohutavalt palju, luuleõhtuid sünnib pidevalt, pea iga nuka peal ning uusi autoreid on palju – tõsi, see pole sugugi kõik puhas kuld, aga on voolusäng, kust siis liivaterade vahelt kullatükikesi välja saab sõeluda. Kuigi see töö pole igaühele jõukohane ega meelepärane...