Jürgen Rooste: luulet loetakse küll vähem, aga kirjutatakse kohutavalt palju

Emakeelepäeva puhul vaatab Jürgen Rooste tagasi Eesti luule mineviku suurkujudele ja hindab praegust olukorda. "Mul on ikka see mure, et Kristjan Jaak Petersoni sünnipäev ei jääks lastele-noortele meelde kui mingisugune tuim etteütluse või aulakõnede päev."

Sõna vägi kannab meid. Oleme olnud uhke oma lauluemade-traditsiooni üle, oleme uhked, et laulsime end vähemasti korra vabaks ka verd valamata. Praegu on teistmoodi aeg: luuletaja pole päris sama loom, mis ta oli nõukogude aja surutises või ärkamisaja vaimulahvatuses, mil värsid andsid inimestele ja pideva rõhumise all olevale keelele hääle, võimaluse.

Samas: tegelikult on väga hea aeg! Luulet loetakse küll vähem, aga kirjutatakse kohutavalt palju, luuleõhtuid sünnib pidevalt, pea iga nuka peal ning uusi autoreid on palju – tõsi, see pole sugugi kõik puhas kuld, aga on voolusäng, kust siis liivaterade vahelt kullatükikesi välja saab sõeluda. Kuigi see töö pole igaühele jõukohane ega meelepärane...