Margus Mikomäe järelhüüete kogumik moodustab kadunukestest õdusa galerii

Praegune elukord lisab surma tajumisele uusi nüansse. Seepärast on Margus Mikomäe vastilmunud “Surnute raamatul” peale põlistava väärtuse ka ajakohane mõõde, nagu olid vaimuliku ja kirjamehe Georg Mülleri jutlused katkuaegses Tallinnas.

Lugeja ees on portreed lahkunutest, kellest enamik olnud näitlejad, kultuuritegelased ja autori omaksed. Aga detailidest hooliva loodusetruu mehe jaoks on meenutamist väärt ka vähe mängitud lavastus, tapetud linnapuud ja nende tapmisega seostuv mentaliteet. Siin pole tekitatud hierarhiat, nagu ei ole hierarhiat ka surma enese juures. Kuid surm on olnud see päästik, mis autoris midagi vallandas.