“Eesti aristokraatia õhkab: “Vaene, õnnetu Liiv!” Õnnetu Liiv – rumalus! Liiv pole kunagi õnnetu olnud. Liiv on õnnest hulluks läinud. Mis mul viga? Raudade taga peab mind muidugi pidama. Kui mina kord vabaks pääsen, oleks kurat lahti. Minu meediumi mõjul läheks kogu maailm hulluks...” Nõnda on noor Friedebert Tuglas Juhan Liivi kõnet 1904. või 1905. aastal teda Tartu hullumajas väisates talletanud.