“Ma kordan – Toompead rünnatakse!” Enamik meist mäletab neid sõnu praegugi. Rahvas tõttas kolmkümmend aastat tagasi Toompeale ja sundis ründajad häbiga taanduma.
Päev enne Toompeale tungimist ilmus interliikumise niiditõmbajatele mõjukas abimees: 14. mail andis NSV Liidu riigipea Mihhail Gorbatšov välja seaduse, millega siinses Ülemnõukogus 30. märtsil tehtud otsused Eesti riikliku staatuse kohta tunnistatakse kehtetuks.
Moskva-meelsed said lossi ette kogunemiseks võimsa õigustuse oma nõudmistele ning vehkisid sellega nagu kaitsekilbiga: meie nõuame Gorbatšovi käskude täitmist ja teie ei tohi meid takistada. Eesti rahva enamus oli aga teist meelt.
Täna 10 aastat tagasi ütles Lõssenko lähim abiline interrindes Viktor Kiemets Eesti Päevalehele: “Kui rahvas jõudis värava juurde, mis teoreetiliselt pidi lukus olema, siis äkki ilmnes, et lukk on lahti. Üks poiss ütles, ärge puutuge, see võib provokatsioon olla. Mis provokatsioon? Kui on lahti, siis lähme sisse.”
Tegu on valetamise meistriklassiga, mitte ükski tõend ega tunnistaja seda ei kinnita. Väravalukuga toimunu ilmselt ongi tolle päeva faktidereas üks kõige olulisemaid teemasid.