Võõrtööjõu puudus annab valusa löögi siinsele masina- ja metallitööstusele

Kõik ei ole nii must-valge, nagu EKRE seda paista laseb. Kuigi tipp-poliitik süüdistab ettevõtjaid selgub, et hoopis eestimaalased ei õpi erialasid, kus on keskmisest kõrgem palk ja kindel töökoht olemas.

EKRE esimehest siseminister Mart Helme ütles, et tööjõuprobleem on juba vana mure, mille lahendamist on ettevõtjad alustanud valest otsast. «Kui nad ütlevad, et neil pole kuskilt välja võtta koolitatud keevitajat või mõne muu töö tegijat, siis oleks pidanud väljaõpetamisega peale hakkama juba aastaid tagasi,» ütles ta Äripäevale.

Siseminister täpsustas Tre Raadio reklaamsaates «Räägime asjast», et «orjatööjõu eelistamise» asemel peaksid tööandjad kasutama Eesti koolitusvõrgustikku. «Meil on olemas kõikvõimalikud erikutsekoolid, eriõppeasutused, töötukassa meetmed, et vastavalt vajadusele koolitada juurde ühes-teises valdkonnas inimesi.»

Eesti Masinatööstuse Liidu tegevjuht Triin Ploompuu selgitas, missugune on olukord tegelikult:

„Projektipõhised ja allhanke ettevõtted on täna saanud pakkuda oma klientidele piisavalt paindlikkust ennekõike tänu võõrtööjõule. Rendiettevõtluse eeliseks on olnud parem kvalifitseeritud tööjõu planeerimine mitmete ettevõtete vahel, mis on aidanud kasvada, suuremaid projekte ja tulu Eestisse tuua.

Veel enne koroona kriisi oli hinnanguliselt ettevõtete meeskondades ca 30% võõrtööjõudu. Kui neid ei oleks, siis ei oleks sellises mahus tööd ka ülejäänutel neis ettevõtetes. Masina- ja metallitööstus on Eesti kõige suurima osakaaluga töötlevast tööstusest, 2200 ettevõtte toodangust ca 90% läheb eksporti.

Masinaehitust peetakse majanduse tervise näitajaks, sest seadmeid toodetakse kõikidesse teistesse valdkondadesse. Meil on täna hea maine nii mere- kui kaitsetööstuses, metsa-ja puidutööstuse seadmete, automaatikalahenduste välja töötamisel jne. Üha rohkem on tootearendusprojekte, mille jaoks on vaja nii insenerilahendusi kui ka tootmist.

Eestlased ei lähe seda eriala õppima

Valdkond ei ole eestlastele kahjuks atraktiivne karjäärivalikuks osutunud. Hoolimata Eesti keskmisest kõrgemast palgast sektoris on kutsekoolid praktiliselt tühjad. Ka ei ole uudiseks, et Eesti riigi raha eest koolitatud spetsialistid on läinud tööle Skandinaaviasse, kus samuti on metallivaldkonnas kvalifitseeritud tööjõu põud.

Paljud juhid on panustanud ja otsinud eestlasi tööle, kuid jõudnud tulemuseni, et neid saab ainult teisest ettevõttest üle ostes, mis ei ole suures pildis lahendus. Toon ka lihtsa näite, 2019. aastal sooritas kõikidel masina- ja metallitööstusega seotud kaheksa kutsekooli erialadel (CNC operaator, mehhatroonika, keevitamine jne) kutseeksami 335 inimest ja samal aastal värbas ainuüksi üks ettevõte 500 inimest tööle.

Robootika õppeprogrammid koolides on töötanud nii lühikest aega, et ka sealt ei ole spetsialiste, kes tööstust teadmistega toetaks, nii pea veel oodata. Masina- ja metallitööstus annab tööd otseselt 35 000-le inimesele, töötlevas tööstuses kokku on 126 000 inimest. Kui meil on väidetavalt täna palju töötuid, miks siiani on tööportaalides mehaanika, tehnika ja tootmise valdkonnas kõige rohkem töökohti juba läbi aastate täitmata?

Üldiselt on võõrtööjõu teemade osas palju segadust – kas räägime lühiajalisest töötamisest või pikaajalistest viisadest, kas räägime välistudengitest ja sellest, et Eesti ettevõtted peaksid neile praktikakohti pakkuma, kas räägime ainult ukrainlastest või ka teiste riikide kodanikest (Pakistan, Nigeeria vms)?

Ekspordimahud kahanevad

Olukorras, kus me ei saa kaasata võimalusel võõrtööjõudu, tekitab Eesti masina- ja metallitööstusettevõtetele olukorra, kus:

• Ei suudeta tagada tootmises piisavat paindlikkust ja seetõttu ei saa enam tellimusi täita ega tellimusi juurde võtta;
• Ettevõtted ei ole enam konkurentsivõimelised sihtturgudel, ekspordimahud kahanevad;
• Ettevõtete käibed ja kasumid vähenevad, kaob investeerimisvõimekus;
• Olemasolev oskustööjõud liigub mujale riikidesse, kus nende järele on vajadust;
• Välisinvestorid teevad kriisiplaane, et võimalusel viia oma tootmisüksused Eestist minema;
• Senised kliendid otsivad koostööd meie seniste konkurentriikidega, kes peavad oluliseks ja panustavad tööstuse arendamisse.
• Kuna fookus on nn ellu jäämisel, siis peatuvad tootearendus- ja parendusprojektid jm, mis oleks oluline, et väärtusahelates edasi liikuda.

Kokkuvõttes, võidavad konkurentriigid ja tootjad, kes turunõudlusele suudavad vastata. Eesti üldiselt kaotab konkurentsivõimes ja maksutulus, väheneb eksport ja kaovad töökohad

Eelmine kriis sai üle elatud tänu töötlevale tööstusele, meie konkurentriigid on sellest väga hästi aru saanud. Ka praegu peaks olema tööstuse säilitamine võtmetähtsusega, sest sellest sõltuvad ekspordinumbrid ja teiste tugiteenuste kiire käivitamine. Kui koroonakriis on läbi saanud, sõltub uute tellimuste täitmise võimekus sellest, milline on kellegi stardipositsioon.

Tööstusjuhid on näinud väga palju vaeva, investeerinud ja võtnud isiklikke riske, et Eestist oleks üldse midagi võimalik eksportida. Kellelegi ei tohiks tulla üllatuseks, et oma väiksel avatud majandusega turul sõltume ekspordist ja keegi ei oota kuskil eraldi, et eestlased neile müüa saaks.

Eesti ekspordi taga on väga paljude inimeste järjepidev töö. Loodan südamest, et otsustajad ikkagi päriselt aru saavad kui palju võõrtööjõud tegelikult Eesti majandust erinevates sektorites mõjutab.”