MAALEHT MEENUTAB | Ain Kaalep: vimm minu karakterisse ei kuulu

Täna lahkus meie seast kirjanik Ain Kaalep. Taasavaldame sel puhul 11 aasta eest tehtud intervjuu, mis tänagi täiesti ajakohane.

Teie nime ette mahuks üsna mitu tiitlit ja ametit — kirjanik, ajakirjanik, tõlkija, filosoof, dramaturg, luuletaja. Ühest küljest olete kirjutanud sügavfilosoofilisi värsse, mida lausa mitu korda üle lugema peaks, teisalt hoopis vemmalluulet, mida Artur Rinne oma rahvalike lorilaulude kavas hoidis. Miks te seda tegite?

Eks luuletajaid ole mitmesuguseid. Minu suur ideaal on alati olnud Goethe, tal on ju ka nii antiiksetes mõõtudes sügavfilosoofilist luulet kui vemmalvärsse. Näiteks kriitikuid sõimab ta: “Lööge surnuks koer, sest ta on retsensent.”

Suurtest luuletajatest, keda tean, ongi Goethe kõige mitmekihilisem. Eestis on talle vahest kõige lähedasem Gustav Suits. Temaltki võib leida nii vemmalvärsse kui sügavat filosoofilist luulet.