“Ah kui ilusad varbad!” hüüdis võõras näitsik

PIIBUJUTT | Viimsi

Kümmekond aastat tagasi tähistasime jaaniõhtut mu elukaaslase kolleegi juures aiapeol. Ilm oli ilus, grillisime väljas ja külalisi järjest saabus.

Jutustasime kaaslasega, kui ühel hetkel ilmus meie juurde keegi näitsik, lõi käsi kokku ja hüüatas vaimustunult: “Ah kui ilusad varbad!” Vestlus kaaslasega katkes ja vaatasime mõistmatult tulija poole, et kelle varbaid ta nüüd imetleb. Siis avastasin ehmatusega, et tema pilk oli kinnitunud minu varvastele. “Ja nii proportsionaalsed!” kommenteeris ta edasi.

Mul olid plätud jalas ja jäin ise ka uudistades oma varbaid vahtima. Samas mõtlesin, et mis sel naisel küll viga on, me pole veel tuttavadki! Võõra poolt tundus selline tähelepanu kohatu, tekitades kohmetust. Mu kaaslane ei jäänud aga vastust võlgu: “Ta on üleni ilus ja proportsionaalne, mitte ainult varbad!” Pahvatasin naerma: “Ei ole ise märganudki, et mu varbad nii erilised on!”

Järgmine lause, mille suur imetleja kuuldavale tõi, pani aga kulmu kergitama: “Käisid kindlasti minu ilusalongis pediküüris! Meil tehakse väga head tööd ja lakke osatakse valida!” Mõtlesin endamisi, et jälle üks professionaalse kretinismi juhtum. Ohkasin ja vastasin: “Kahjuks ei käinud! Enda varbaid ja küüsi hooldan ise ja laki valisin ka oma maitse järgi!” Seepeale keeras neiu kannapealt ringi ja lahkus. Mu vestluskaaslane nentis muia-tes: “No see oli küll kaval reklaamitrikk!”