Veelendlane püüab veepinnal elavaid putukaid tagajalgadega
Lisaks temale on Eestis veel 4 haruldasemat lendlase liiki: tiigi-, habe-, tõmmu ja Nattereri lendlane.
Kõikidele lendlastele on iseloomulik piklik kõrvakuju, kuid veelendlasel on Eestis esinevatest lendlastest kõige väiksemad ja ümaramad kõrvad. Tema kõrvad on tipus tumedad ja allosas seestpoolt roosakad, samuti on roosakaspruun tema nägu.
Noortel loomadel on nägu tumedam.
Veelendlase selg on hallikas-pruun ja kõhupool helehall, kusjuures selja ja kõhu vaheline värvuse üleminek on selgepiiriline. Kui ta tiivad laiali ajab on tiiva otste vahe umbes 23-27 cm, mis on pisut pikem kui kolme liitrine mahlapurk. Kaalu on tal umbes kahe pangakaardi jagu (9-10 grammi).
Üks laiema levikuga imetaja liike
Veelendlase levikut piiravad lääne-ida suunal Atlandi ja Vaikne ookean. Lõunapool ulatub tema levila kuni Vahemereni ja põhja pool on teda kohatud isegi polaarjoonest üleval pool.
Eestis arvatakse elavat kuni 40 000 veelendlast. Seda liiki leidub nii madri osas, kui ka suurematel saartel. Rõngastamisega on kindlaks tehtud, et veelendlase liikumisteed jäävad aastaringes 100 km raadiusesse. Kuigi veelendlane on kohapeal talvituv liik, kes palju ei liigu, siis mujal Euroopas on ta üllatanud ka üle 300 kilomeetrise rändega.
Pikim Eestist pärit veelendlase rände teekond on sirgjoones 101 km. See nahkhiir rõngastati Piusas ja leiti taas Baltinavanasest Lätist.
„Üllatav on ka nahkhiirte eluiga. Piusalt leitud vanim veelendlane oli elanud üle 25,5 aasta. Mujal maailmas leitud eakaim veelendlane oli üle 30 aasta vana.“
Talveuni ja suvine putukajaht
Talvitudes talub veelendlane ka jahedamaid kohti, vahest võib ta sättida ennast maa-aluste ruumide või käikude sissepääsude lähedusse. Kui aga pakase kraadid hakkavad maa alla tungima, liigub ta koopa sügavusse.
Veelendlast võib leida ka suurtest mõisakeldritest, kuid väikestest maakeldritest on veelendlase leidmine erilisem nähtus. Talvine ja varakevadine aeg on talveund magavate nahkhiirte rahuaeg. Seega tuleks hoiduda maa-aluste käikude ja vanade kaevanduste külastamisest.
Suvisel ajal veedab veelendlane päevi vanades kirikutes, talumajades, sillapragudes või varjekastides. Teda on isegi avastatud linnumajas põõnamast. Siiski tukub ta kõige meelsamini vanades õõnsustega puudes, mida jääb tänasel päeval järjest vähemaks. Ühes varjepaigas võib korraga olla mitmekümnepealine koloonia.
Öistele tegudele läheb veelendlane juba videvikus. Enne täieliku pimeduse saabumist hoiab ta puude ligidusse ja alles päris hämaras läheb veekogude kohale toituma.
Veelendlane jahib putukaid vee kohal
Nagu nimigi viitab, on veelendlane seotud veega. Järved, suuremad ja aeglase vooluga jõed,Läänemere lahesopid ja vahel ka saunatiigid on tema lemmik jahimaadeks. Seal on veelendlase peamiseks toiduks veepinnal elavad putukad (surusääsed, sääriksääsed ja teised kahetiivalised). Siiski võib veelendlane jahti pidada ka veekogude kallastel ja metsa servades, kus ta maiustab sääskede ja ööliblikatega. Lagedad väljad jätab ta teistele nahkhiirtele.
Nahkhiire luustik erineb kõikide teiste imetajate omast. Kõigi nahkhiirte jalad on puusast 180 kraadi pöördunud. Kui meie näeme oma jalgadele pilku heites varbaküüsi, siis nahkhiir näeb jalataldu. Nii saab veelendlane putukaid veepinnalt jalgadega püüda ja neid otse suhu toimetada. Veelendlast on nähtud sääsevastseid ja isegi kala püüdmas, viimast küll ainult laboritingimustes.
Veelendlane lendab veepinna lähedal hääletult, kergelt ja sirgjooneliselt, tehes vaid laugeid pöördeid. Sarnaselt vee ligidal lendab ka tiigilendlane, keda eristavad jõulisemad liigutused ja märksa kiirem lend. Veelendlastele ja tiigilendlastele meeldib seltskond.
Kui märkad vee kohal mitmekümnest kuni isegi sajast nahkhiirest koosnevat gruppi, siis on ilmselt tegu kas veelendlaste või tiigilendlastega. Mõnikord võib jahituhinas lendlane veele liiga lähedale sattuda ja vette kukkuda, kuid tiibadest on häda korral abi ka ujumisel. Veelendlast on nähtud ka veest otse õhku tõusmas.
Nahkhiiri aitab avastada loodusmuuseum
Huvilised saavad nahkhiiri häirimata külastada nahkhiirte koobast ja nahkhiirega koos lendamist nautida Eesti loodusemuuseumi uhiuuel näitusel „Hirmus armas nahkhiir“.
