Vanade autode taastaja Harri Tiidus: Eestis on mõned kollektsionäärid, kellel on autosid saja ringis

Firma Autoklassik juhti ja omanikku Harri Tiidust nimetavad töökaaslased “ajuks”. Igatahes ilma selleta vanu väärikaid autosid sõitma ei pane.

Kõigepealt ühest huvitavast detailist seoses perekonnanimega Tiidus. Nimelt: Vana Hõbe Hardi Tiiduse isal Augustil oli vend Karl. Selle loo peategelane Harri Tiidus (38) on Karli pojapoja poeg.

Niisiis. Harri Tiiduse kodu ja töökohta Koplis eraldab kaks minutit kõndimist. Moodsate (loe: kallite) korrusmajade vahetus naabruses kanu näha on pehmelt öeldes ootamatu. Kaks koera, uhke kukk ja 20pealine kanakari haagissuvila ümber kädistamas – selline pilt eeldaks, et kogu kupatuse omanikuks on pigem priske vöökohaga talupidaja kui hobusesaba ja soni kandev hipster.

“See oli õnnelik juhus, et ma kinnisvaraportaalist leidsin rendipinna pakkumise kodust vaid mõnesaja meetri kaugusel,” ütleb Harri Tiidus, kes alustas vanade autode taastamist garaažis, kuhu mahtus korraga vaid üks masin. “Seal oli nii vähe ruumi, et ei saanud auto uksigi korralikult lahti teha.”

Surnukuur autodega

Oleme Tallinnas Kaevuri tänaval paekivist maja juures, kus tsaariajal asus sõjaväehospital. Hospitali kõrval madalas majas oli surnukuur. Just selles, üle 400 ruutmeetri suuruses ja väidetavalt kummitusi peitvas hoones vanu autosid “üles lüüaksegi”.

Ütlen kohe ära, et mina ei tea autodest midagi. Ükskord sõitsin Subarusid müüvasse kauplusesse ainult seepärast, et ei leidnud rooli alt üles seda nuppu, mis kapoti lahti teeb. Tahtsin aknapesemisvedelikku juurde valada, aga kapotti lahti ei saa!

Ükskord sõitsin Subarusid müüvasse kauplusesse ainult seepärast, et ei leidnud rooli alt üles seda nuppu, mis kapoti lahti teeb. Tahtsin aknapesemisvedelikku juurde valada, aga kapotti lahti ei saa!

Maire Aunaste

Muidugi pole ma kunagi ka rehve vahetanud ja tavaliselt ütlen rehvi asemel hoopis kumm. Nii et selliste teadmistega autoasjandusest ründasin ma töökoda, kus restaureeritakse peamiselt ajavahemikus 1940–1980 Euroopas tehtud autosid. Kuna õu töökoja ees on poolsurnud, koledaid autosid täis, siis tundub, et tööd jätkub siin mitmele põlvkonnale.

“Vanasti tehti just ilusaid autosid! Sellepärast neid taastada tulebki. Aga jah, kõik see võtab aega. Meil on kuus inimest tööl, aga kui auto vajab täisrestaureerimist, jõuame aastaga valmis saada ehk paar autot. Autoklassiku 11 aasta jooksul on töös olnud Mercedesed, Jaguarid, Bentleyd, Volvod, ka ühe Willyse omaniku oleme õnnelikuks teinud.

Kõige suurem peavalu on muidugi algupärased auto­osad: kõike enam tellida ei saagi, aga valmistada saab! Ühte iluvõret näiteks oota­sime Inglismaalt üheksa kuud,” annab Harri aimu elust, mida mõistavad vaid need, kes ei osta autot üksnes värvi järgi.

Kõik algas sõbra võrrist

Kui Harri oli 8–9aastane, oli ta sõbral ja kaugelt sugulasel Henril maailma kõige huvitavam asi – võrr! Mis siis, et enamiku aega jooksid poisid Veskimetsas selle võrri kõrval…

“Emapoolsed vanaisa ja vanaonu Vaimõisas olid tehnikahuvilised, eks nende tegemisi vaadates õppisingi seda mootoritemaailma. 15aastaselt oli mul küla pealt kokku kantud 13 kaherattalist, millest sõiduvõimeline oli heal juhul üks võrr ja üks mootorratas.

Aasta hiljem oli mul aga Ves­ki­metsas esimene auto, maanteemuhk! Pidureid tal ei olnud ja käima läks ainult lükates, aga paar tänavaotsa sain ikka sõita ka… Õnneks keegi tahtis seda endale ja andis mulle mootorratta vastu,” selgitab Harri oma autohaiguse kulgu.

Nii et tegu on õnneliku taaskasutajate perekonnaga! Ainult seitsmeaastane poeg Karlo pole veel vanade nutiseadmete võlust aru saanud.

“20 aasta jooksul on mul vähem kui 20 autot olnud. Lennu­jaama tagant ostsin 1988. aasta Ford Sierra – hooldan seda siiani. Žiguli 01-ga sõitsin kaks aastat, siis hakkas roostetama. Kaks-kolm autot oli meil ikka kodus õues. Vanemad olid mõnikord rahulolematud, sest ei saanud muru niita,” naerab Harri, kellel nüüd on oma kodus õuel samuti mitu autot, mootorratas ja võrr. Haagissuvila võtab neist kõige rohkem ruumi.

“Millega su naine sõidab?”

“Minuga. Aga kui ma tööl olen, siis sõidab trammiga. Veronikal ei ole juhiluba,” ütleb Harri ilma igasuguse kahjutundeta. Veronika Vallimäe on endine baleriin, kes peab Telliskivi loomelinnakus riidekauplust nimega Kopli Couture. Ja muidugi müüakse seal mitte lihtsalt riideid, vaid vanu väärisriideid. Nii et tegu on õnneliku taaskasutajate perekonnaga! Ainult seitsmeaastane poeg Karlo pole veel vanade nutiseadmete võlust aru saanud.

Kirjaniku ja humanisti tähelepanek

Aldous L. Huxley

Ükski teine leiutis pole nii selgelt aidanud ka külahullukestel ühiskonda sulanduda kui auto.

Baleriinid autosid ei märka

“Tänu Harrile olen viimasel ajal autosid juba märkama hakanud. Harri tunneb auto margi ka mootori hääle järgi ära – ei pea peale vaatamagi… Aga minu maailma pole autod kuulunud. Koplist Telliskivisse maksab taksosõit ainult 3 eurot – milleks siis autot üldse vaja on! Sel päeval, kui ütlesin mehele, et tahan haagissuvilat, lõid Harri silmad küll särama. Lõpuks ometi jõudis ta mu autohuvi ära oodata,” ütleb Veronika ja on rahul, et saavad nüüd perega mööda Eestit ja kaugemalegi rännata. Pereauto Toyota Corolla on neil samuti, aga magada ja süüa teha seal ju ei saa.

Automaat­käigu­kastiga autoga mitte ei sõideta, vaid liigutakse ühest punktist teise. Harri Tiidus

“Kas sa mõnikord neile autodele, mis hoiavad meest poole ööni garaažis, kuri või armukade ka oled?”

“Ei, Harri tuleb täitsa hästi juba garaažist ära!” naerab Veronika. Nädalalõpud veedab Harri Tiidus perega ning arvutit ega telefoni ei puutu.

Tunne välimusest tähtsam

“Auto puhul on kõige tähtsam see tunne, mis sees istudes tekib,” on Harri veendunud. “Mul ei ole vaja autot, millega eputada. Ja kindlasti ei ole mul vaja autot, mis juhib mind… Kui ikka auto sulle ütleb, et nüüd vaheta rida, siis juhib ju auto inimest. Sellises autos võib sõidu ajal küüsi lakkida ja hamburgerit süüa!”

Eestis on mõned kollektsionäärid, kellel on autosid saja ringis. Ühel mehel on lausa oma muuseum – sinna see BMW lähebki.

Harri Tiidus

“Sinul pole muidugi ühtegi automaatkäigukastiga autot?”

“Muidugi mitte. Automaat­käigukastiga autoga mitte ei sõideta, vaid liigutakse ühest punktist teise. Võib-olla mõne sellisega sõidaksin lapsega Iklasse ja tagasi, aga muudel juhtudel kasutan ikka manuaalkäigukastiga masinaid,” lubab Harri, samal ajal vee ja nuustikuga oma beežikat BMWd pestes.

“Kuna sul endal seda eputamiseautot vaja ei ole, siis mis näiteks sellest autost edasi saab?”

“Eestis on mõned kollektsionäärid, kellel on autosid saja ringis. Ühel mehel on lausa oma muuseum – sinna see BMW lähebki. Aga üldiselt panen ma ta müüki. 50 000–60 000 eurot maksta võiv auto ootab tavaliselt ostjat aasta või kaks. Aga kusagil leidub kindlasti inimene, kellele tundub eriti mugav istuda just selles autos,” ütleb Harri Tiidus ja asub uue väljakutse kallale.

Just päev varem tõi ta Soomest kliendi juurest restaureerimiseks 1928. aastal valmistatud eriti elegantse Citroën B14…

Kõige mustemate kätega mehed

Maire Aunaste

“Kuidas te need käed puhtaks saate?” küsin Raivo Otsmanilt, kellest kirjutasin Maalehes eelmisel sügisel (ta kolis pärast 24 aastat USAs elamist tagasi Eestisse), nüüd töötab ta samuti Harri Tiiduse garaažis.

“Meil on siin üks vahend, millega käsi saab puhtamaks, aga päris puhtaks sain nad nädalavahetusel meres – hõõrusin liivaga,” naerab Raivo, kelle “töölaual” on 1953. aastal valmistatud Jaguar XK120.

Auto saabus garaaži õuele koos veoautokastitäie juppidega, mille hulgast iga mutter ja polt tuleb üles otsida ja üles vuntsida, enne kui kokkupanekuks läheb. Ja ma näen, kuidas need autoarmastajad iga roostes rauatükki käes keerutavad, katsuvad, silitavad ja õrnal pilgul vaatavad… Autentsus ja väärikas iga on see, mis hoolega alles hoitud varandust käes hoides mehemüraka heldima paneb.

“Nõukaaeg tappis kõik vanad autod Eestis ära. Kui tahad kas või korralikku Moskvitši, siis selle leiab Soomest, mitte Eestist,” teab Harri, kes on ostnud rariteetseid, aga lausa olematus korras olevaid sõiduriistu Euroopa automessidel toimuvatelt oksjonitelt. BMW 600 – mille esiotsaks pole mitte kapott, vaid uks – ostis Autoklassiku omanik Hollandist. Kaks aastat tööd ja nüüd ongi 1959. aasta auto nagu uus!

“1000–1500 töötunniga tuleb autot taastades arvestada: kõik detailid puhastada, värvida, tsinkida, kroomida, uus salong õmmelda, uus juhtmestik paigaldada… Kümme kastitäit mutreid, polte ja kolbe! Ja kui midagi on puudu, otsid internetist üle maailma. Kliente on meil paljudest riikidest,” räägib Harri, keda on ka Kopli Picassoks kutsutud. Peale selle, et ta on värvikas isiksus, on ta lõpetanud ka Pelgulinna kunstikallakuga 46. keskkooli.