FOTO:
1940. aastal oli plaan kõrvaldada kooliaasta alguseks eeskätt Eesti Vabariiki puudutav ja religioosse sisuga kirjandus. Kuna töös esines tõrkeid, algas sügise saabudes kõikide Eesti ajal ilmunud raamatute laushävitamine.
Oma tõe nimel asusid okupatsioonivõimud seni Eestis tehtut kiiresti hävitama, tänapäeva mõistes “meediaruumi ümber korraldama”.
Raamatute keelamise avapauk kõlas 1940. aasta suvel uue võimu ametisse nimetatud sisekaitseülema Harald Habermani korraldusena – 26 raamatu ära korjamiseks raamatukauplustest. Põhjuseks märgiti, et “kodanliku Eesti vaimsuse äritseva pärandusena levitatakse veelgi nilbet ja vaimulagedat sopakirjandust, mille sotsiaalseks rakenduseks on lugejate vaimse erksuse summutamine ja madalate vaistude äratamine klassiteadvuse nüristamiseks”.