17.09.2020, 00:00

Argipäeva ilu tajud ära oodates

| TEATRIELAMUS |

Lauri Lagle lavastuses “Sa oled täna ilusam kui homme” ei olnud loosungina sõnastatavat ja mõjuvat lugu. Mõni päev pärast esietenduse nägemist mõtlen, et emotsionaalsed suhted põhinevad ilumeelel.

Margus Mikomägi margus.mikomagi@maaleht.ee

Lavastuse üks mõjusamaid stseene pildiliselt. Suusataja taustal loeb sürrealist Andres Ehin kõminal oma luuletust “Muuseas”, kus muu hulgas read: “Kui sa nõnda jooksed minu poole, / kuulen ma juba saja kilomeetri takka / su ajuripatsi tilisemist.” Nii puhast ja elusat sürreaalset teatraalsust kohtab lavadel harva.

FOTO: Herkko Labi

Selle lavastuse mõju ei ole mu jaoks tavaline teatrielamus. Miski samasugune tunne on sealt pärit nagu paar nädalat tagasi, kui vana ökoloog me õitsemist lõpetava käokinga kasvamist vaatas ja nentis, et see taim elab sama vanaks nagu puud. Tõepoolest mäletan seda lille üle 20 aasta samas kohas – vahel suuremana, vahel väiksemana – kasvamas-õitsemas, aga kunagi ei ole osanud mõelda tema püsivusele. Veel vähem võrrelda teda käokingade taga kasvava põlise vahtrapuuga. Ma seda vahtrat kallistades kah käsi kokku enam ei saa. Käoking on sõrmejämedune ... nad on ehk ühevanused. Ilusad ja inimese taibu jaoks põlised.

Oled juba tellija?

Mis on Delfi Kogupakett?

Kommenteeri Loe kommentaare