Ivo Linna

Laulja Ivo Linna on varsti juba poolteist aastat Maalehe lugejate teadmisi lustakalt proovile pannud.

Millega alustab igal neljapäeval “Vikerhommiku” saatejuht Sten Teppan uut saatetundi pärast seitsmeseid uudiseid?

Vikerraadio leheülevaadete kuulajaile on see lihtne viktoriiniküsimus ja vastusega kimpu jäämise hirmu pole karta. Muidugi ju paneb Teppan esimese asjana kaassaatejuht Romi Hasa ajusid ragistama, esitades tollele küsimuse värske Maalehe mälumängust. Valida on tal viie pähkli vahel, mis Ivo Linna on puremiseks välja pakkunud.

Kindlasti ei ole Teppan ainus, kes Maalehe lugemist alustab Ivo Linna mälumängust, mis täna kannab juba järjekorranumbrit 69. Ümmargustest numbritest lugu pidajaid võib rõõmustada sellega, et järgmises Maalehes saab täis juba 350 küsimust. Igal nädalal neid ju viis.

Ivo Linna mälumäng Maa­lehes algas 13. juunil 2019, Ivo jätkas oma eelkäija, mälusuurmeister Jüri Aarma paar kuud varem alustatud ja saatuse poolt katkestatud viktoriini. Linna ei ole oma sõbra, “Mnemoturniiri” kaaslase seatud latti millimeetritki alla lasknud. Kõrgpilotaaž jätkub.

Esimene küsimus, mille Linna 69 lehte tagasi ehk siis oma esimeses Maalehe mälumängus päris, kõlas ehtmaalehelikult. Tuletame meelde. “Seda põllukultuuri viljeldakse üle ilma, sealhulgas ka Eestis, aga selle koristusajad on igal pool erinevad – Kanadas oktoobris, Küprosel detsembris, Kuubal jaanuaris ja aprillis, Jaapanis juunis, Itaalias augustis ja detsembris ning Lõuna-Aafrika Vabariigis jaanuarist maini. Mis põllukultuuriga tegu?”

Nüüd silmad kinni ja tuletame meelde! Õige – kartul! No mille muuga võiski veel avalöögina välja tulla. Ainult leib ehk siis ka rukis saanuks eestlase jaoks elus püsimiseks kartuliga konkureerida.

Või siis Ivo Linna teise mängu esimene küsimus, kus ta paneb meie teadmised proovile, küsides: miks ronivad ratsutajad hobuse selga alati vasakult küljelt? Paljud siis seda meist on tähelegi pannud, veel vähem sellele mõelnud. Nii ühed kui teised said aga nüüd teada, et vanasti kandsid mehed mõõka enamasti vasakul puusal, kust seda oli parema käega hõlbus haarata. Just mõõga pärast ei saanudki paremalt poolt hobuse selga ronida.

Küsimused ajaloost, suurmeestest, oma ala talentidest, loodusest ja selle kirevusest, toitudest, kommetest. Linna ei käi kauge kaarega mööda ka vanarahva arvamistest. Ikka ja jälle leiab ta sealtki lustakaid küsimusi. Kolmas näide pärinebki nädalatagusest mälumängust, kus Iff ütleb, et muistsel ajal vihtlesid tüdrukud end saunas hundisabaga, ja seda saatis vastav loits. Ning küsib: milleks see vanarahva arvates hea pidi olema? Et mehele saada, kõlab vastus.

Võime vaid arvata, kui palju aega kulub Ivo Linnal küsimuste otsimisele, nende seast parimatest parimate valimisele. Ja ega oskagi arvata. Samas – ega kõike peagi teadma. Aga igal neljapäeval võime jälle rõõmustada uute teadmiste üle. Tänast päeva, Maalehe 33. sünnipäeva kaunistab seegi teadmine, et Ivo Linna kroonitakse Maalehe laureaadiks.

Maalehe 2020 aasta parimad kaasautorid - Ivo Linna

Ain Alvela

Ain Alvela on mees, kes võib vabalt kirjutada tehnikast, kuid tunneb end koduselt ka metsast ja loodusest kirjutades.

Ajakirjanikuks, heaks ajakirjanikuks võib saada mitut moodi. Ain Alvela oma asjatundlike kirjatükkide eest Maalehes võtab täna vastu laureaaditiitli. Aga ajakirjanikuks sai ta juhuse tahtel – küllap pidigi nii minema. Vähemalt Ainiga.

Algas see kõik nii, et maapoi­sina läks ta üsna pea Võru I kesk­kooli lõpetamise järel Vene aja lõpus Lasvale, sealsesse kolhoosi tööle. Et saada korter oma elu alguseks. Sai ka ja päris korraliku. Oli seal autojuht, oli laohoidja. Kuni tuli saatuslik hetk ja “lugeja haaras sule”, nagu ta ise ütleb. Kirjutas kaks nupukest, kaks vihiku ruudulise lehekülje täit ja läkitas need Võru lehe juures ilmunud Ülo Tootseni toimetatud ajalehte Elu.

“Tootsen ütles seepeale, et sul jookseb sulg päris hästi, kas sa ei taha lehetööd proovida. Paar nädalat proovisin ja vormistatigi tööle ning aasta hiljem olin juba tegevtoimetaja,” meenutab Ain toda oma edasist elu määranud seika.

Suurde ajakirjandusse sattus Ain mõni aasta hiljem Tallinna kolides. Oli mitmes lehes, sealhulgas Postimehes, millele järgnes Äripäev, kuni jõudiski Maalehe Metsalehe toimetajaks. Metsandus pole talle võõras ala – Äripäeva ajal läks Ain maaülikooli kaugõppesse metsamajandust tudeerima. Tõsi, töö kõrvalt jäid õpingud küll veidi unarusse ja neljanda aasta peal hoopis pooleli, kuid saadud teadmistest ja praktikapäevadest on lehetöös hiljem suur kasu olnud, ütleb ta. Viimased kolm aastat on olnud Ain vabakutseline.

Juba Äripäeva järel mõtles ta vabakutselisena leiva teenimisest, ja teeniski. Aga ei olnud enda sõnul toona veel nii valmis selleks elumuutuseks, et mitte palgatööle tagasi minna.

“Enam mind väga ei pane kindla laua taha istuma, kuigi on pakutud. Vaba mehena ma pole ühe peremehe teenija. Ja ampluaa on laiem, saan nüüd igasugu teemadel kirjutada,” arutleb Ain ning lisab, et talle sobib, mõjub hästi selline töö. Ja suhted kõigi väljaannetega on head.

Mõni teema on siiski selline, millest väga ei meeldi kirjutada. Näiteks seltskonnaelu. Seevastu südamelähedasemad on kõik, mis seotud looduse, metsa ja keskkonnaga. Istuvad tööstuse ja majanduse teemadki, mis lähevad päris tehniliseks kätte ja kus on Ainile ajakirjanikest vähe võrdseid, väljaannetest aga pidevalt tellimused ees.

“Mulle ei pea seletama, mis on kontaktliin, relee ja takisti,” mõtleb ta tagasi ühele hiljutisele trammidest kirjutatud leheloole, kus teadmistest oli abi materjali kogumisel, kirjutamisel ja küllap ka lugejal sellest aru saamisel.

Kolleegid Maa­le­hest hindavad Aini töökust. Ja mitte ainult. Tehnikast kirjutajaid on Eestis imevähe ja tema on üks neist, üks hinnatumaid. Ning kuigi Ain teeb vabakutselisena kaastööd paljudele väljaannetele, on Maalehe tähendus talle eriline.

“Hindan Maalehte kui viimast mohikaanlast meil tõelise paberväljaandena, mis inimestele, elagu nad Missos või Tallinna külje all, tõesti korda läheb,” ütleb ta.

Maalehe 2020 aasta parimad kaasautorid -  Ain Alvela