Eestlaste, samuti lätlaste esivanematel oli teatud kriitilistel puhkudel, kui saatuse kaalukausid kippusid kalduma, mõistatamine levinud tava. Mõistatatigi põhiliselt jaguajal, s.o üleminekuajal – kui pole enam vana aeg ega ole ka veel uus vanast välja kasvanud. Aeg jaguneb otsekui kaheks. See on vahepealne aeg, mil valitseb määramatus. Minevik, olevik, tulevik seostuvad otsekui ühte puntrasse kokku. Ja otsitakse vastust igavikulistele küsimustele – "kes sureb?", "kes abiellub?".