Kui tänapäeval leidub inimesi, kes eelistavad pigem surra, aga vabana, ilma maskita, siis tollane talupoeg vabaduse üle pead ei vaevanud – oleks kirikuõpetaja käskinud maski pähe panna, siis seda oleks ka tehtud, sest kõige tähtsamaks peeti võimalust ellu jääda.
Ajalugu kipub korduma: ka 18. sajandi katkuepideemia ajal leidus inimesi, kes kahtlesid võimude kõigis epideemiat puudutavates väidetes ning riike, kus tõve ignoreeriti ja lõpuks ka kõige suuremaid kaotusi kanti.
Kui ajas tagasi vaadata, siis nakkushaigused ja epideemiad on olnud pigem tavalised, mitte erakordsed nähtused. XVIII sajandi teises pooles Kesk- ja Ida-Euroopat laastanud katkuepideemia ajal rajas Preisimaa Poolaga ühendavatele suurematele teedele karantiinikordonid, kus riiki siseneja pidi ootama 42 päeva, enne kui võis reisi jätkata. Neid, kes üritasid kordonitest mööda vingerdada, ootas tabamisel paremal juhul vangistus, halvemal juhul surmanuhtlus. Sellest viimasest andsid märku ka kõrvalteedele püstitatud nii saksa- kui poolakeelsete hoiatustahvlitega võllapuud. Rootsis olid piirangud toonagi leebemad kui mujal. Venemaa keisrinna Katariina II ei uskunud aga viimase hetkeni, et Moskvas levib katk ning pidas Euroopas kehtestatud vastumeetmeid ilmselgeks ogaruseks. Tegelikult tabas katk suurlinnadest kõige laastavamalt just Moskvat. Kooleraepideemia ajal uskusid hirmunud inimesed, et neid püütakse kihvtitada, nad keeldusid meditsiinilisest abist ja neile jagatud toidust, põlgasid haiglaid ja kahtlesid võimude kõigis väidetes.