Mika Keränen: Eestis on väga hea elada kui uudiseid väldid ja internetis ei käi ning blokid sõpru, kes ära hakkavad pöörama!
"Paljudel inimestel on mure, et soome ja eesti keel kipuvad suus sassi minema. Mul on selleks väga hea retsept: tuleb mõlemad keeled hästi selgeks õppida!" teatab Mika Keränen, kes on Eestis elanud üle veerandsajandi ning just ilmus 11. osa tema Supilinna Salaseltsi (Rampsi) detektiivilugusid lastele.
Kohtusime esmakordselt üle 20 aasta tagasi... Sa tulid siia õppima?
Ei ja jah! Ma tulin siia naise kannul.
Kuidas juhtus, et aastal 2020 sai sinust Luunja keskkoolis gümnaasiumi emakeeleõpetaja?
Aga samamoodi, nagu ma toona armusin Eevasse, armusin ma ka eesti keelde. Hakkasin eesti keeles luuletusi kirjutama, mul tekkis eesti keelega romaan.
Eesti Instituut oli esimene Eesti Vabariigi diplomaatiline kanal tänu Lennart Merile. Sina läksid ka sinna tööle. See tähendab, et pidid ju Soome tagasi minema?
Jah, olin aastatel 2002–2006 seal. Ma ei ostnud isegi ühtki mööblitükki. Läksin selleks, et n-ö paguneid teenida. Ma olin Tartu Ülikooli lõpetanud eesti filoloog, neid on Tartu linnas kõik kohvikud täis. Mul oli vaja tööd, et oleks midagi ette näidata.
Esimene lugu, mis sa kõigi laste jaoks kirja panid – “Varastatud oranž jalgratas” –, juhtus päriselt, ainult et peategelaste asemel su endaga?
Jah, see juhtus minuga.
