Läinud aasta lõpul ilmus Maris Pruulil abikaasa Tiit Pruuliga kahe peale kirjutatud reisiraamat Antarktikast „Jäine igatsus. Armastus Antarktika moodi“. Praegu valmistuvad mõlemad aga Arktika-retkeks, räheldes talveilmaga Laukasoos ning hulkudes Käsmu metsades.
Kui palju on säärastel mereseiklustel, nagu sina tegid kaasa Admiral Bellingshausenil, Eesti naisi käinud, ja kuidas tollele vaadata: ebauskude aeg on möödas vaid osaliselt, mõne jaoks ei olegi naise koht laevas?
Mõne meelest on maakera lapik. Käisin Antarktikas ja üle serva ei kukkunud. Eestlannadest purjetajaid on ju läbi aegade olnud, aga nõukogude ajal ei pääsenud keegi naljalt raudse eesriide tagant välja, et kaugematele meredele seiklema minna.
Kui hästi ja kindlalt sa ennast säärastes seiklustes tunned?
Hästi peaaegu alati, aga liiga kindlaks ega ülbeks ei tohi minna. Eesti vingeim ümbermaailmapurjetaja Uku Randmaa on öelnud, et Vana karistab neid, kes merel liiga ahneks lähevad. Pead olema valmis selleks, et kõik ei lähe plaane mööda. Aga kas kuival maal ja kodus alati läheb?
