KAS NÄETE TALVEÖÖS KUMMITUSI? Rahu, te pole ainus. Nüüd on olemas koht, kus sellest vabalt rääkida võib

“Ootame nii pärimusliku taustaga lugusid kui ka neid, kus keegi imekombel pääsenud või näiteks millegi juhtumist ette on tajunud,” kutsub Eesti Rahva­kultuuri Keskuse suulise pärandi spetsialist Maili Metssalu inimesi üles oma imelugusid teistega jagama.

Mulle tundub, et kui räägiksin, kuidas ma igal jõuluajal näen Paka metsas seitset päkapikku, kel habe põlvini, siis mõtleksite, kas mul on peas midagi korrast ära, küsib Mikomägi.Mõtleksin hoopis, et üliäge, aga ma tean, et kui neid tõepoolest kohtaksite, siis ei sooviks te sellest kõigile rääkida, vastab rahvakultuuri asjatundja Maili Metssalu.."Ühel varahommikul, kui kõrtsilised hakkasid koju minema, kuulsid nad jõe kandist kostvat nuttu. Nad läksid hääle suunas ja nägid, et silla kõrval suure kivi otsas vee sees istub pikkade tumedate juustega naine, kes kammib oma juukseid ja nutab. Naine kordas fraasi: “Päev juba varsti käes, aga meest vaest ei tulegi.” Siis ühel hetkel hakkas Rapla poolt kostma hobuste kabjaplaginat. Ilmus suur must tõld, neli hobust eest."Seda ja paljusid teisi lugusid, mida rahvas räägib, hakatakse mitte vaid koguma ja säilitama, aga ka kaasagse tehnoloogia kaudu lastele edasi jutustama. Et nad ei unustaks, mis on muinasjutt.