“Praegu on tegutsevaid harrastusteatreid rohkem kui näiteks 20 aastat tagasi. Inimesi, kes sellega tegelevad, on aga vähem.” Sellise huvitava tähelepaneku teeb Rait Avestik oma hiljuti ilmunud raamatus “Teatriarmastajad”.
Raamatus “Teatriarmastajad” on lavastaja Jaan Toominga essee, mis algab defineerimisega: “Diletant e asjaarmastaja armastab näitekunsti, ta mängib ja ka lavastab omakasupüüdmatult. Professionaalne e elukutseline mängib ja lavastab raha eest. Ta täidab tellimust. Kuid oskama peab nii diletant kui ka professionaal.”
Mina olen vahel harrastusteatrit vaadates tundnud ja mõelnud, et kui nad tahavad olla proffide moodi, kas siis on midagi valesti.
Avestiku raamat annab teadmise, et meie professionaalse teatri juured ulatuvad isetegevuslikusse.
