“Ega inimene ei taha, et ta nii maailmast ära kaoks, et midagi alles ei jääks. Kui on see hetk, et pean siin hõlmad kokku panema ja kuhugi rändama, siis mingid minu isikuomadused või teod jätkuvad lastes ja lapselastes, need ei kao nagu udu hommikuse metsa vahel,” arutleb 7. märtsil 85aastaseks saav legendaarne Heinz Valk.
Peale sinu on mõni teine veel meenutanud KuKut – kuidas teiste mälupiltidele vaatad?
Teised on ju juhuslikult siin-seal maininud, aga mina kirjutasin terve raamatu. Ma olen kuulnud ka küllaltki tõrksat suhtumist – et KuKu oli üks õudne joomapunker! Aga see on niisugune pinnavirvendus.
Napsi võeti, seda ei saa eitada. Aga meie eeskujudeks olid eestiaegsed härrasmehed, kes igal pool käinud ja elanud – nende kombed! Mina jälgisin kõrvalt, kuidas pisikese lonksuga konjakit rüübati.
Kes nood olulised härrasmehed seal veel olid ning kuidas vaatas nende peale kohalik kagebiit?
