Maalehe peagi ilmuma hakkava krimikirjanduse sarja koostaja, kirjastuse Varrak peatoimetaja Krista Kaer on lugenud lugematu hulga kriminaalromaane. “Aga hea raamatu puhul ei aita see kurjategijat ikka ette ennustada,” nendib ta.
Mille põhjal Maalehe krimisarja kümme autorit-raamatut valisite?
Valisin autorid inglise-ameerika keeleruumist ja püüdsin, et esindatud oleks võimalikult erinevad stiilid.
Muidugi arvestasin ka raamatute algset ilmumisaega ning seda, et mõni kunagi ilmunud ja toona võib-olla liiga vähe tähelepanu pälvinud autor võiks seda pisut rohkem saada käesoleva algatuse käigus.
Raamatute ilmumisaega arvestasin selles mõttes, et valisin mõne aja eest ilmunuid, välja arvatud Ann Cleevesi “Ronkmust”. Viimase valisin sellepärast, et Shetlandi raamatute sari oli just lõppenud ja leidsin, et võiks meelde tuletada, kuidas see algas. Charlaine Harrise raamat “Tõelised mõrvad” pole varem eesti keeles ilmunud ja nii tähistaks see uue sarja algust.
Mida tähendab “ehtne briti stiil” – sarjale on antud ka selline hinnang?
Krimikirjanduse briti stiili all mõistetakse seniajani ilmselt seda, mida harrastati stiili kuldajal ehk 1920.–1930. aastatel ja selle tänapäevaseid edasiarendusi. Tookord pandi kirja isegi krimikirjanduse reeglid, aga asuti neid ka kiiresti rikkuma. Nii näiteks tuli kurjategijat mainida juba raamatu alguses ja tema mõtteid ei tohtinud lugejale teada anda.
Viimasel ajal on väga populaarseks saanud raamatud, kus kuritegusid uurivad uudishimulikud ja terased vanainimesed.
Tänapäeval muidugi neist reeglitest kinni ei hoita, aga kui mainida briti krimikirjandust, siis kangastuvad lugejale ilmselt maalilised maakohad, ekstsentrilised uurijad või eradetektiivid ja värvikas tegelaste galerii. Sedalaadi kirjandust esindavad kindlasti Ann Granger ja Caroline Graham ning võib-olla pisut ootamatult ka kanadalanna Louise Penny.
Omaaegsed klassikud tegelesid ehk rohkem kurjategija väljaselgitamisega, praegu pole sageli küsimus enam “kes tegi?”, vaid “miks tehti?”, samuti “kuidas tehti?”. Mingeid piiranguid enam ei ole ning eri žanrid lähenevad ja segunevad. Krimikirjanduse parimad esindajad kandideerivad suurtele kirjandusauhindadele, ja igati õigustatult.
Maalehe sarja valikus pole kindlasti esindatud ainult briti stiil. Selle alla oleks üsna raske sobitada näiteks John Grishamit või Charlaine Harrist. Küll aga üritab ameeriklanna Elizabeth George olla oma raamatutes inglaslikum kui mõni inglane ise.
Missugused stiilid või suunad veel maailma krimikirjanduses eristatavad on?
Ma kardan, et ei jõua neid kõiki isegi üles lugeda, sest kirjandus on mitmekesine ja kirju. Põhjamaade oma pakub endiselt huvi ning on üldjoontes süngem ja jõhkram kui ingliskeelne krimi. Soomes on viimasel ajal esile kerkinud mitu huvitavat kirjanikku, näiteks Max Seeck ja Antti Tuomainen on hästi vastu võetud ka rahvusvahelisel turul.
Kesk-Euroopa vastu on huvi kasvanud – meieni on sealt jõudnud ungari detektiivromaanid. Korea ja jaapani krimikirjandus saab rohkem tähelepanu. Eesti keelde on edukalt tõlgitud ka itaalia ja prantsuse krimiromaane.
Briti raamatukauplustes on terved riiulid pühendatud nn cosy crime'ile ehk krimikirjandusele, kus kuritegude võikaid üksikasju ei kirjeldata ning neid uurivad enamasti asjaarmastajad või siis külapolitseinikud.
Aina rohkem on hinda läinud kohalik värving ja eripära. Viimasel ajal on väga populaarseks saanud raamatud, kus kuritegusid uurivad uudishimulikud ja terased vanainimesed.
Milline stiil võiks meile kultuuriliselt kõige lähemal seista – on see norus, nukrutsev, jõhkramalt mõrvav?
Mulle tundub, et eesti lugeja ei eelista selgelt üht stiili. Küllap soovitakse teatud tasakaalu: kui ülekaalus on väga jõhkrad raamatud, siis sellele vastukaaluks on vaja midagi rahulikumat. Selle rahulikuma või “õdusama” krimikirjanduse vastu on huvi kogu aeg kasvanud. Ka Eestis on ju populaarne M. C. Beaton ja selle määratluse alla sobib samuti Agatha Christie.
Briti raamatukauplustes on terved riiulid pühendatud nn cosy crime’ile ehk krimikirjandusele, kus kuritegude võikaid üksikasju ei kirjeldata ning neid uurivad enamasti asjaarmastajad või siis külapolitseinikud.
Kas lugejal on üldse mõtet ette või tagantjärele mõelda, millisest liigist või regioonist lugemislauale jõudnud krimka on?
Tasub mõelda ikka. Krimikirjandus kirjeldab ju väga põhjalikult olustikku ja inimeste elu üksikasju. Hea kriminaalromaan ütleb väga palju selle paiga kohta, kus tegevus toimub.
Ma usun, et paljudel lugejatel on Ann Cleevesi raamatute põhjal tekkinud huvi Shetlandi saarte vastu või on nad saanud ettekujutuse hobuste võiduajamiste maailmast tänu Dick Francise kirjutatule. Ian Rankin on kirjutanud Edinburghi väga elavaks ja tema raamatute põhjal korraldatakse turistidele ringkäike.
Ann Cleeves, “Ronkmust”
Elizabeth George, “Pääsmiseks paljudele”
Dick Francis, “Raami sees”
Caroline Graham, “Mõrvad Badger Driftis”
Louise Penny, “Vaikelu”
Ian Rankin, “Peitusemäng”
John Grisham, “Aguliadvokaat”
Benjamin Black, “Christine Falls”
Ann Granger, “Ärata surnud”
Charlaine Harris, “Tõelised mõrvad”
Mille põhjal teie ise krimi puhul otsuse teete, kas alustatut edasi lugeda või mitte?
Eks ikka selle põhjal, kas raamat suudab mind köita või ei. Päris kindlasti ei loe ma edasi siis, kui mulle tundub, et autor liialt naudib jõleduste kujutamist.
Milline on krimifilmi ja -raamatu peamine erinevus teie jaoks?
Erinevus on see, mis ikka raamatu ja filmi vahel. Mulle meeldivad mõlemad. Loo jutustamise vahendid on lihtsalt erinevad.
Kui film või sari raamatu õhustikust ja süžeest väga kaugele triivib, tekib küll mõnikord küsimus, kas raamatut sel puhul üldse mainida tasuks. Mõnikord hakkavad aga tegelased ja paigad filmides oma elu elama. Nii on juhtunud Ann Cleevesi Shetlandiga ja Caroline Grahami Midsomeriga.
Kuidas hinnata maailma krimikirjanduse kättesaadavust eesti keeles?
Hea krimikirjanduse kättesaadavus paraneb vähehaaval, aga võiks veel parem olla. Väga palju avaldatakse praegu nn psühholoogilisi põnevikke, kuid need on siiski midagi muud kui krimikirjandus.
Eesti lugeja on hakanud paremini vastu võtma uusi nimesid, aga informatsiooni raamatute kohta on kahjuks üpris vähe. See kehtib kogu eesti keeles avaldatava kirjanduse kohta – paraku pole lugejal väga kerge valida. Vähemalt Jaan Martinson teeb tänuväärset tööd krimikirjandust tutvustades.
Kas võite kokku arvata, mitut krimkat ise olete lugenud?
Ei oska üldse oletadagi. Väga palju olen lugenud.
Võimaldab kogemus kurjategijat üha varem ette ennustada?
Hea raamatu puhul üldiselt ei võimalda.
