137 sekundit Jeltsiniga Vene–Eesti kontrolljoonel. Ülemiselt pildilt on näha, kui lähedale pääses Maalehe reporter tookord Venemaa presidendile.
1994. aasta 23. novembri varahommikul seisis Rein Piusa jõe ääres Kunitšina Gora piiripunktis ja ootas Venemaa presidenti Boriss Jeltsinit. Ajakirjanikke oli kohal kümmekond, lisaks Venemaa väljaannete esindajad. Eesti lehtedest lubati Jeltsini lähedusse kolm ajakirjanikku, Rein nende hulgas. Valiku tegi toonane piiripunkti ülem, keda Rein hästi tundis.
Nii lähedale pääses Maalehe reporter tookord Venemaa presidendile.
“See oli üsna ärev hommik. Kogu lühikese aja jooksul, kui kohtumine kestis, hoidsid turvamehed oma pumppüsse meie suunas,” meenutab Rein. Kui ta käe taskusse diktofoni järele ajas, siis tekkis isegi hirm – ega selles nüüd midagi ohtlikku nähta.
Jeltsin teatas, et Venemaa ei loovuta sentimeetritki maad. Sellega oligi kohtumine läbi ja selgelt öeldud, et Petserit Eesti tagasi ei saa. Rein kontrollis hiljem diktofonilindilt, et kohtumine kestis 137 sekundit. Nii ta artiklile pealkirjaks panigi: “137 sekundit Jeltsiniga”.
Rein alustas Maalehes Lõuna-Eesti korrespon­dendina.

Rein ja päike


Kui sügisel tulevad esimesed külmad, hakkab Rein otsekohe kevadet ootama. Liiga kuuma Eestimaa suve pole tema jaoks olemas, vahel käib ja otsib ta päikest mujalt juurdegi. Aasta tagasi veebruaris sõitis Rein koos abikaasaga reisile Kambodžasse ja Vietnami. Seal kurtis mõnigi reisikaaslane kuumuse üle, aga Rein tundis end nagu kala vees.

“Mul on ükskord palav ka olnud,” avaldab ta. See juhtus Egiptuses Kuningate orus, kus päike mägede vahel asuvat orgu nii kõvasti kuumutas, et temperatuur tõusis varjus 40 soojakraadini.

Rein: “Vaat siis oli mul ainus kord tunne, et hakkan peaaegu pisut higistama.”

Sellepärast kirjutab Rein erilise rõõmuga kevade ja suve ilmast, ise juurde nalja visates, et küllap on olnud eelmises elus mõne kuuma lõunamaa saare elanik.

Rein ja ilmatargad


Rein Raudvere
Kust on Rein leidnud kõik need ilmatargad, kes tema kaudu oma kogemusi ja vaatlusi Maalehe lugejatega jagavad? Esiteks olgu öeldud, et maalapsena (Rein on pärit Palalt) on ilmavaatlus talle alati huvi pakkunud – ei saanud ju heinagi teha, kui kuivi päevi ei tabanud.

Ilmalugude kirjutamine on Reinu huvi olnud kogu Maalehes oldud aja jooksul. Võrumaal töötanuna teadis ta Enno Kaldet, kellega käis varem koos põllumajandusmasinaid üle vaatamas. Sõidu ajal rääkis Kalde oma ilmatähelepanekutest ja Rein jättis selle meelde. Kuuse-taat ehk Elmar Kuus oli juba teada kuulsusega. Kui Rein hakkas ilmast rohkem kirjutama, võtsid teised ise ühendust ja said Maalehe kaudu kogu Eestis tuntuks.

Nüüd avaldavad Reinu leitud ilmatarkade ennustusi hea meelega teisedki väljaanded.

“Olen proovinud mitmesuguste nippidega leida noori, kes hakkaks ilma vaatlema ja ennustama. See on olnud üsna raske, eriti praegu, kus kommentaatorid kõik hambusse võtavad. Sellest on kahju,” sõnab ta.
Lugu mehest, kes ei tahtnud kolhoosi astuda. Sellest sai hiljem film.

Rein ja 4002 artiklit


Praeguseks on Rein ainuüksi Maalehte kirjutanud 4002 artiklit. Koos mujale kirjutatud lugudega on artikleid 5000 kandis.

Küsime katseks paari juhuslikult valitud loo kohta, et kontrollida, mis Reinul neist meeles on. Kogenud ajakirjanik teeb katse auga läbi ja kirjeldab kuue aasta taguse loo pealkirja kuuldes kohe loo sisu.

Ajakirjandust õppis Rein Tartu Ülikoolis ja arvab, et valiks sama eriala ka praegu. “Mulle meeldis juba koolipoisina kirjutada,” sõnab ta. “Ajalehes Säde ilmunud lugude juures oli algul tore oma nime näha ja siis hakkas juba tõsisem kirjutamishuvi tekkima.”

Ainuke teema, mida Rein pole päris enda omaks pidanud, on poliitika. Jah, valdade tegemised – neist on küll tublisti kirjutanud, aga sedamööda, kuidas see tavaliste inimeste elu puudutab.

Maalehe algusaastatel ei olnud ajakirjanduses millegipärast hea toon, kui üks ajakirjanik samast kandist mitu lugu kirjutab. Nii kasutas Rein vahel varjunime Rein Põu. See polnud juhuslik: inglise keeles on rainbow vikerkaar ja nii oli ka varjunimes viide ilmastikunähtusele.

Rein ja järjepidevus

Noor ja uljas, ent siiski tasakaalukas – kõigega ei maksa alati ja kohe kaasa minna.

Nüüdseks on Rein olnud Maalehes 33,5 aastat.

“Selle üle ma imestan isegi,” kinnitab ta. Ent kui järele mõelda, siis on talle alati olnud oluline püsivus ja stabiilsus nii pereelus kui ka tööelus.

“Armastan tasakaalukust ja püüan vältida elus järske pöördeid,” mõtiskleb ta. “Ma pole inimesena kunagi selline olnud, kes iga tuulega kaasa läheb.”

Kui seljataha vaadata, siis on see end ära tasunud. Järjepidev töö on toonud lehte lugusid, mille kaudu on saadud ainest telesaadeteks ja isegi filmiks. Nii juhtus looga vanast talumehest Karl Petersonist, kes vintsutuste kiuste ei astunud kolhoosi. Temast valmis pärast Reinu artiklit film “Cogito, ergo sum”.

“Inimesed on vahel väga tagasihoidlikud ja ise endast rääkima ei lähe,” sõnab Rein. “Aga kui nende lood esile tuua, rõõmustavad ja inspireerivad nad paljusid.”