SUUR LUGU | Eesti murretes hõlmas “litsi” ja “hoora” tähendusväli ka üksikemasid

Ajal mil lauluisa Kreutzwald “Kalevipoega” kirjutas ja Lydia Koidula isamaa pärast luulekeeles pisaraid valas, tehti mitmel pool Eestimaa külades ja kõrtsides usinalt hooratööd, selgub ajaloodokumentidest karm tõde.

Vaata siit, millest Maalehe värskes numbris veel juttu!

Naise keha müümine on kahtlemata teema, millest tänapäevalgi ei tihata avalikult kõnelda, sootuks siis veel paar sajandit tagasi. Eesti Kirjandusmuuseumi teadur Andreas Kalkun ja Tallinna Ülikooli vanemteadur Kersti Lust on viimasel ajal tegelnud just teaduse mõistes mõneti ehk ootamatu valdkonnaga – uurinud abieluvälist suguelu maal. Folkloorseid materjale ja kohtute dokumente koos kasutades on nad jõudnud tulemusteni, millega tutvumiseks tuleb valitud väljendid ja viisakad eelarvamused kõrvale jätta.

Talurahvaseadustes nimetatakse palga pärast avalikult “porduelu ajamist”, murretes tähistavad liiderlikke naisi sõnad “lits”, “hoor”, “hatt” ja teised vähem levinud nimetused.
Üldiselt oli aga “hooratöö”, nagu arhiivimaterjalidest selgub, juhusliku iseloomuga ning sündis talu-, mõisa- või kõrtsitöö kõrvalt. Seda tehti ka keskeas, kui naine oli üksikuks jäänud.