See aeg, kus pulmaliste autod Tiigi tänavale ära ei mahtunud, on möödanik. Läbi uduvihma ja märgade lumevallide ukerdan maja suunas, mis selle aasta septembris saab 50aastaseks.

Koridoris pühalikus vaikuses seisab kolm maskides naist, üksteisest soliidses kauguses. Hetkeks on tunne, et olen sattunud tsiviilkaitse õppeklassi. 1979. aastal, kui mina seda maja 40kraadise külma ilma ja saja tunnistajaga külastasin, oli pilt hoopis teistsugune. Polnud hingamise ruumigi, rääkimata elevusest, lilledest, Mendelssohnist ja värisevast pruudikimbust.